Jätke kinnisvarahindajad mängust välja

Mul on hea meel, et maavahetustehinguid uuritakse. Ma ei tunne kellegi vastu vaenu, kuid ülbust ja avalikku korralagedust ei talu. Loodan, et süüdlased saavad häbiposti naelutatud. Tahaksin kinnisvarahindamise kutseala inimesena oma arvamust avaldada. Kardan, et võidakse jälle "meie omi peksma" hakata.

Alles see oli, kui Tallinna linna Harjumäe politiseeritud maatülis lükati eesliinile kinnisvarahindaja ja näidati näpuga: "Valesti hindas!" Erinevates sundvõõrandamiskaasustes kipub samuti vaidlus taanduma väärtuse hinnangu adekvaatsusele. Seekord viitas Postimees "kurioosumile", et maavahetustehingute hinnangud olid tehtud ühe ettevõtte poolt. Suured tööd käivadki ju riigihankega. Niipalju, kui mina hindamise hankeid kõrvalt kuulnud olen, paistab kõik aus ja läbipaistev. Siia küll koer maetud ei ole.

Aga miks ikkagi ühe ja sama ettevõtte nimi avaliku sektori kurioossetes hindamistes domineerib? Sest tegu on ühe oma ala kõige kompetentsema hindamisteenuse pakkujaga, kes ühena vähestest on valmis selliseid hindamisi tegema. Ju nad pole ennast piisavalt kõrgelt hinnanud, et on soodsa hinnaga ennast müünud. Avaliku sektori hindamised on oluliselt keerukamad ja segasemad, nõudes hindajalt kõrget pädevust ja palju aega. Samas ei ole tegu kuigi maksejõulise tellijaga, tasu töö eest sageli viibib. Lisaks on üksjagu kaasusi, kui tellija hindaja tööst lugu ei taha pidada - arvatakse, et poliitikuamet annab ka mõistuse ja pädevuse kinnisvara hindamisel. Vahel ei tea tellija ise ka, mida ja kuidas hinnata: lähteülesanne püstitatakse vene muinasjutu stiilis "mine sinna - ei tea kuhu, tee seda - ei tea mida". See ongi põhjus, miks enamik hindajaid lihtsamal, pankade leival eelistab olla.

Maa-ameti kaasuses on tegu olukorraga, kus tellija peaks olema kompetentsem teenuse täitjast. Siin ei saa süüdimatut mängida (nemad hindasid, meie ei tea midagi) ja hindajat dzoti ette Matrossoviks lükata. On ju maa-amet see, kes hindajate üle kontrolli püüab omada - maa hindamise litsentside ja tehinguinfo jagamisega. Eesti Kinnisvara Hindajate Ühingu eestvedamisel alustati kutsetunnistuste (atestaatide) väljastamist juba 1999. a, alates 2001. a on kutsesüsteemil kutseseaduse näol vundament all, kuid millegipärast ei taha lõppeda dubleeriv ja kohati läbipaistmatu litsentside jagamine maa-ameti poolt.

On muljetavaldav, milline suurepärane kinnisvaratehingute andmebaas maa-ameti käsutuses on, milliseid kulutusi tehakse süsteemi administreerimiseks, kuid infokasutus on mõõdukas ja hindajad olevat ebapädevad. Hindaja ei ole hiromant, vaid peab tuginema faktidele, mis istuvad maa-ameti andmebaasis sildiga "eriti salajane". Osta litsents, siis saad ka andmeid osta. Ja lisaks saad õiguse riigimaad hinnata, kuid see pole hindajale küll mingi präänik. On võimalik saada meediakära au ja kuulsust, kuid see kipub negatiivne olema. Vähesed viitsivad ja suudavad vaidlusse süveneda. Loodan väga, et seekord jäetakse hindajad kahtlustamise alt välja ja keskendutakse süsteemi puuduste (sh läbipaistmatuse) analüüsile.

Ei pea olema kinnisvaraasjatundja, mõistmaks, et olemasoleva vahetussüsteemi asemel müüki ja ostu rakendades oleks protsess läbipaistvam. Kui vahetamiseks pakutud kinnistud oleks müüdud enampakkumisel ning seda raha oleks kasutatud looduskaitseliste piirangutega kinnistute väljaostmiseks, poleks olnud võimalik kahtlast maaäri ajada. Õiglase hüvitise oleksid saanud ka need maaomanikud, kes müüsid võileivahinna eest oma kinnistud. Kui omandireformis mõisteti vahetusprotsessi keerukust ja sellest loobuti (alternatiiviks kompenseerimine + erastamine), siis miks nüüd selle peale ei tuldud?

Autor: Veronika Ilsjan