Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Millal korruptsioonist saab korruptsioon?
Mitu altkäemaksu võtjat-andjat on viimasel ajal kohtu alla saadetud?! Samas on tulnud ilmsiks tehinguid, mis esmapilgul sarnanevad korruptsiooniga, kuid mille puhul on meie õiguskaitseorganid jõudnud järeldusele, et kõik on olnud korrektne.
Korruptsiooni mõiste venib kui kumm ning seetõttu on kõrgetes ametites inimestel võimalik saada hüvesid ja parandada oma varalist seisu nii, et neid Rootsi kardinad ei ähvarda. Mõned näited.
Eilne Eesti Ekspress kirjutas, et maa-ameti juht Kalev Kangur sai 11 miljonit krooni altkäemaksu. Ta ostis ühe firma odavamalt, kui oli selle tegelik väärtus. Aasta tagasi täitsid Eesti ajalehtede esikülgi suured fotod Ain Hanschmidtist, kes sai üleöö osalused Tallinkis ja Haapsalu mudaäris naeruväärse hinnaga. Erinevalt Kangurist polnud aga Hanschmidti puhul tegemist korruptsiooniga, vormiliselt oli kõik korrektne.
Eilne SL Õhtuleht kirjutas, kuidas üks maatehingute skandaali võtmetegelane, ettevõtja Tullio Liblik üüris Tallinnas rahvaliitlastest Riigikogu liikmetele turuhinnast odavamalt korterit. Jah, summad on küll erinevad Kanguri juhtumist, aga sisu on sama - kõrgel ametipositsioonil inimesed said hüvesid.
Majandusminister Edgar Savisaar sai turuhinnast soodsamalt maja Keila-Joal. Müüjad andsid maja käest odavamalt, et populaarset poliitikut peibutuspardina kasutades meelitada Keila-Joale prominentseid kinnisvaraostjaid. Ka Savisaare puhul polnud vormiliselt tegu korruptsiooniga. Lihtsalt majandusminister sai äriliidritelt poole miljoni krooni suuruse kingituse.
Peab olema jurist, et aru saada, mille poolest erineb Kangur Hanschmidtist, Savisaarest ja soodsaid üüripindu nautinud Riigikogu liikmetest. Tavaline inimene ei mõista, millal korruptsioon muutub korruptsiooniks.