Skandaalid on nagu äike sumbunud ühiskonnas

Äripäeva toimetus tunneb kaitsepolitsei ja riigiprokuratuuri tegevuse üle rahulolu. Et korruptante jõuliselt puistatakse, seda ei saa lugeda nn väikese inimese klassivihaks rahamaailma vägevate vastu. Kes on oma varanduse teeninud ausa äriga, teinud kõvasti tööd, nende kohta ei ütle halba sõna ilmselt ka miinimumpalga saaja.

Kui aga ootamatult kõrgelt kukub seni lugupeetud inimene, kelle äriidee, nagu selgub, on üles ehitatud ühiskonna tagant varastamisele, millegipärast erilist kaastunnet ei teki. Kaitsepolitsei ja prokuratuur peavadki käsi väänama. Muidu ei lähe korruptsiooni, mida võib võrrelda ühiskonna vähkkasvajaga, väljajuurimisel lood sugugi paremaks.

Millegipärast üritati ajakirjandust kujutada skandaali lahvatamise alguspäevil justkui parastajana, süüdimõistjana, ärapanijana.

Miks kiirustati, miks ei oodatud ära ametlikke pressiteateid, kedagi pole ju veel süüdi mõistetud, on vaid kahtlustatavad, kõlasid etteheited.

Aga jäämäge, millest kümmekond päeva tagasi paistis tõesti võib-olla tilluke lumine mütsike, tirivad õiguskaitseorganid ja ka ajakirjandus järjest rohkem välja, ning lõppu ei paista tulevat. Mastaapsemate episoodide kõrval, nagu 11 miljonit krooni võetud altkäemaksu, on kistud pinnale ka väiksemad tehingud, millede avalikustamine paneb mitmed tuntud persoonid end ebamugavalt tundma. Näiteks kinnisvaraärimees Tullio Liblik üüris rahvaliitlastele - erakonna, mis kureerib keskkonnaministeeriumi, liikmetele soodsalt korterit.

Suurte tegijate kõrval nagu Kangur, Manglus, Vettus, Pedjasaar on kaitsepolitsei huviorbiiti sattunud ka staažikad looduskaitsjad, perekond Kullapered Vilsandi rahvuspargist.

Tõsi, nemad polevat seotud maadevahetuse looga - nemad kasutasid riigi vara lihtsalt oma eraäri hüvanguks.

Lahvatanud korruptsiooniskandaalide tõttu võib Eesti järgmises Transparency Internationali korruptsiooni tajumise indeksis langeda.

Isegi kui see nii peaks juhtuma, on kibe tõde kindlasti parem kui näiline korrasolek. Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallas leiab samuti, et praegune skandaal ei ohusta Eesti mainet, hullem, kui see oleks avalik saladus, ja kõik ootavad, et midagi tehtaks, kuid midagi ei tehta. Tema sõnul on igal nädalal kuulda korruptsioonist Hispaanias, ka suurfirmades nagu DaimlerChrysler, Siemens jne.

Võib ette heita korrakaitseorganite tegutsemise aeglust: näiteks ajalehed on looduskaitsealuste maade vahetamisest äri- ja elamumaaks kirjutanud viimase aasta jooksul korduvalt. Aga ka valitsusliikmete ükskõiksust. Maadega hangeldamisele saanuks panna piiri varem, kui eelmine keskkonnaminister Villu Reiljan ning ka peaminister Andrus Ansip oleksid riigile kuuluvate maade suhtes olnud hoolivamad ning poleks löönud meedias ilmunud kirjutistele ükskõikselt käega.

Skandaalidesse suhtutakse tavaliselt halvasti. Käesoleva korruptsiooniskandaali teke on aga üdini positiivne.

Autor: ÄP