Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Bürokraatia läheb maksma 1,6 mld

Kristina Traks 20. oktoober 2006, 00:00

Endise keskkonnaministri Villu Reiljani poolt Eesti suurimaks keskkonnaprojektiks nimetatud veeprojekt on ehe näide sellest, kuidas ametnikud ja poliitikud on projekti vedades jõudnud patiseisu. 1,6 miljardit krooni on nelja aastaga kaotatud ning mitte keegi selle eest ei vastuta.

Algselt pidigi projekt maksma 1,6 miljardit krooni, kuid veel enne, kui reaalne ehitus käima läheb, on selge, et teist niipalju on vaja leida lisaks. Miks? Sest projekti venimise ajal on ehitushinnad lakke tõusnud.

Säherdune hinnatõus tabas projektidega seotud asjaosalisi ootamatult. "Ei, varem ei ole küll sellist hiigelhinnatõusu olnud," ütleb keskkonnaministeeriumi keskkonnaala asekantsler Harry Liiv. "Kallinemine on selle aasta märksõna."

Et ehitamine võib puhkeva kinnisvarabuumi valguses kallimaks minna, sellega projekte kirjutanud ametnikud ei arvestanud. Ka Liiv möönab, et projektid tehti 2003.-2004. aasta hindadega ning hinnatõusu neisse sisse ei arvestatud.

Rahandusministeeriumi asekantsler Renaldo Mändmets, kes kureerib Ühtekuuluvusfondi projekte rahandusministeeriumi poolt, heidab kivi hoopis projekteerimisfirmade kapsaaeda, kes tegutsenud lausa uskumatu aeglusega. "Projekteerijate suutlikkus oli küll pehmelt öeldes tagasihoidlik, tehnilist dokumentatsiooni tehti väga kaua, kuid elu läks ju vahepeal edasi, hinnad muudkui tõusid," räägib ta.

"Praegu on tõesti nokk-kinni-saba-lahti-olukord, polegi häid lahendusi," ütleb Mändmets. "Võib-olla saame projekte väiksemaks teha, kui mõne omavalitsuse välja lülitame, kuid siis peavad teised vallad jälle rohkem maksma."

Põhilised lootused on siiski 2008. ja 2009. aasta riigieelarvete peal, millest on ainuüksi neisse kolme projekti vaja lisaks saada kuni 1,6 miljardit krooni. Selle rahakraani avamine eeldab aga poliitilist otsust.

Mõistagi ei ole tekkinud patiseisul süüdlast. "Kas on toimunud kuritegu, et peaks süüdlast otsima?" küsib asekantsler Liiv vastuseks küsimusele, kas tekkinud olukorras saab kellegi kui süüdlase peale näpuga näidata.

Rahaküsimuse muudab keeruliseks tõsiasi, et lisaraha torude vedamiseks peavad leidma ka 60 veeprojektidega liitunud omavalitsust, kes projektide toel endale puhtamat joogivett ja sujuvamat reovee äravoolu lootsid saada. Nimelt osalevad omavalitsused suurprojektides 10protsendilise omafinantseeringuga, kuid kui kogu projekt kallineb, tuleb ka neil rohkem raha välja käia.

Nii on 30 miljoni kroonise aastaeelarvega Lihula vald arvestanud, et veeprojekti läheb valla eelarvest 3,5 miljonit krooni. Nüüd aga küsib ehitaja Lihula valla veevärgi ehitamise eest 72 miljonit krooni ehk ligi kaks korda rohkem, kui selle eest kavatseti maksta. "Plaanisime 3,5 miljoni kroonise omafinantseeringu katmiseks palju laenu võtta," ütleb Lihula vallavanema asetäitja Aivo Männik. "Aga nüüd, kui tuleb välja, et peame rohkem maksma… Meil ei ole lihtsalt võimalik rohkem maksta, ei saa ju kogu valla investeeringuid vaid torude ehituseks suunata."

Projektist loobuda aga Männiku sõnul ka mingil juhul ei saa. "Me ei saa ju öelda Lihula inimestele, et ei tulnud välja, puhast vett ikkagi ei saa," ütleb ta.

Näiteks planeeritult ligikaudu 250 miljoni kroonine Matsalu alamvesikonna projekt läheb tunduvalt kallimaks, sest juba esimene suurem projekti raames toimunud ehitushange näitas, et ehitusfirmad küsivad töö eest ligi kolm korda rohkem, kui europrojektis selleks raha ette nähtud on.

Sama lugu on ka ASi Haapsalu Veevärk juhitava 164 miljoni kroonise projektiga, kus praeguseks on tehtud hankeid vaid 25 miljoni krooni eest. "Raha ei jätku kohe kindlasti," ütleb Haapsalu Veevärgi asejuhataja Algis Saar.

ASi Viimsi Vesi juhi Toivo Eensalu sõnul on tohutu hinnatõusu üheks põhjuseks riigihangetel ametnike poolt seatud ülikõrged nõuded.

Viimsi Vesi teeb Ühtekuuluvusfondi toel 204 miljoni kroonist projekti, tänu millele peaksid tuhanded Viimsi elanikud saama puhtama joogivee ning korraliku kanalisatsiooni.

ASi Viimsi Vesi esimene katse leida veetorustiku ehitaja, nurjus, sest kõige odavam pakkumine oli ligi 2,5 korda kallim, kui ettevõte selle eest maksta oli plaaninud. Miks ta nii kalliks läks? "Lugege Hans H. Luige kirjutist ehitusturu nn reeglitest. Ma ei tahaks täpsemalt kommenteerida, kui vaid seda, et hanketingimused olid lihtsalt liiga karmid," räägib Eensalu. "See pole ju normaalne, et 12 firmat võtab pakkumisdokumendid välja, kuid pakkumise teeb ainult neli firmat. Kuhu siis ülejäänud kadusid?"

Eensalu sõnul töötasid riigihanke tingimused välja rahandus- ja keskkonnaministeeriumi ning KIKi ametnikud. Näiteks oli pakkujale tingimus, et tema ehitustööde käive viimase kolme aasta jooksul kokku ei tohi olla alla 300 miljoni krooni ja et viimase viie aasta jooksul oleks firma ehitanud peatöövõtjana vähemalt kaks 10 miljoni kroonist vee- ja kanalisatsioonitorustikku.

Viimsi Vesi teeb nüüd ühe suure hanke asemel mitu väikest ning mitte nii karmide tingimustega. "Loodetavasti lähiajal sõlmime esimese ehituslepingu, mis on täitsa mõistliku hinnaga," ütleb Eensalu.

Kümned ametnikud kirjutavad kabinetivaikuses rahataotlusi ELi Ühtekuuluvusfondile, et saadud raha abil renoveerida veetorustikke. Veevärgi ehitusmaksumust arvestatakse tolleaegsete hindadega, võimalikku hinnatõusu projektidesse sisse ei kirjutata. "Minu teada arvestati lausa 2000. aasta ehitushindadega," ütleb Lihula vallavanema asetäitja Aivo Männik (Lihula vald on üks omavalitsustest, kes Matsalu alamvesikonna veeprojektiga peaks saama korraliku kanalisatsiooni ja puhtama joogivee - toim.).

Keskkonnaministeeriumi initsiatiivil asutab hulk kohalikke omavalitsusi mitu ühisettevõtet, mis peavad läbi viima enneolematu ulatusega veevärgiprojektid. Aasta lõpus kirjutavad seitse vee-ettevõtet, Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) juht Kalev Aun ja keskkonnaminister Villu Reiljan pidulikult alla Matsalu, Läänesaarte ja Emajõe-Võhandu Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi veemajanduse välisabi elluviimise lepingutele. Projektide raames investeeritakse 2005.-2007. aastal Euroopa Liidu poolse välisabiga Eesti veemajandusse kokku 1,6 miljardit krooni, millest 10% omaosaluse, s.o 160 miljonit krooni maksavad kohalikud omavalitsused ja riik (s.o KIK) kaasrahastab projekte kogusummas 130 miljoni krooniga.

Kevadel tuleb rõõmusõnum Brüsselist: teie veeprojektide kulud on abikõlbulikud küll, raha saab. Lõplikult saavad Eesti veeprojektide rahastamisotsused Brüsselist kõik vajalikud allkirjad aga alles aasta lõpuks.

Päris tühja ootamise peale 2005. aasta siiski ei kulu. Matsalu projekti üks läbiviijaid AS Matsalu Veevärk korraldab esimese riigihanke leidmaks firmat, kes koostaks pakkumiskutsedokumendid projekteerimise-ehitustööde riigihankele.

Käib suur paberitöö projektiga liitunud vallavalitsustes, projekti juhtivad vee-ettevõtted töötavad välja pakkumiskutsedokumente tulevasteks riigihangeteks.

"Minu käest on läbi käinud 500 lehekülge teksti ja vähemalt 50 lehekülge jooniseid," ütleb Emajõe Veevärgi juhataja Andres Aruhein. "Kogu see materjal peab läbima kooskõlastusringid ministeeriumites, saate ju isegi aru, et aastaga töötada välja nii mahukad pakkumiskutsedokumendid on üsna kiiresti tehtud."

Sisuliselt on Eesti suurim keskkonnaprojekt jõudnud ummikseisu. Pooleli pole seda jätta võimalik, sest Eesti on liitumisel ELiga lubanud hiljemalt 2010. aastaks reovee ja 2013. aastaks joogivee puhastamise koha pealt veemajanduse korda teha. Lisaraha euroliidult aga ka ei saa.

Nii peabki Eesti riik ehk maksumaksjad leidma järgnevate aastatega lisaks kuni 1,6 miljardit krooni.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing