Paremerakonna suurim vaenlane elab tema sees

Kertu Ruus 20. oktoober 2006, 00:00

Inimese kõige suurem vaenlane on ta ise. Sama kehtib ka erakondade kohta. Kui paremerakonnad tahavad valimistel võita, tasub neil iseenda kirgi kontrolli all hoida.

Isamaaliidu ja Res Publica Liit näitas alles hiljuti, kui õhukesed on kokkulepped isegi samas poliitilises spektris. See on halb algus neile, kes peaksid alustama hoopis võitlust konkureerivate ideedega.

Paremjõudude pooldajad hoiavad käsi ristis, et erakondade esimeeste valiku ümber tekkinud solvumised ei korduks veel hullemas vormis. Kas siis positiivse programmiga ühisrinne on liiga palju palutud?

Muidugi, hetkeks on olukord lahenenud. Isamaa ja Res Publica Liit läheb Riigikogu valimistele peaministrikandidaat Mart Laariga ning Jaak Aaviksoo saab number kaheks.

Jaak Aaviksool jätkus mõistlikkust ennast taandada. Aga juba jõudis Eesti suurim päevaleht nimetada neid "kraaklejate parteiks" ja erakonnas toimuvat "suure saamahimuga väikeste inimeste võitluseks".

Res Publicast on mõistlik koostööle minna seda enam, et neil on juba kibe kogemus Reformierakonnaga. Kunagi oli ka neil kahel plaan leivad ühte kappi panna, aga mida enam Res Publica oma populaarsust kaotas, seda vähem vaimustatud oravad sellest esialgsest plaanist olid. Peab lootma, et ehk pole Isamaaliit võimu nimel nii "pragmaatiline" kui Reformierakond.

Et ühise rinde tähtsust ja selle lagunemise ohtlikkust mõista, pole paha mõte vaadata Eestist väljapoole. Rootsis tulid hiljuti üle 12 aasta võimule taas paremtsentristid. See on Rootsis esimene enamusvalitsus veerandsaja aasta jooksul.

Nende võidu taga oli just nelja erakonna selge koostöö, kes läksid valimistele ühiste loosungitega. Kaks viimast parempoolset koalitsiooni on Rootsis samas lagunenud just omavaheliste jageluste tõttu Taani viiva Öresundi silla ja maksude üle.

Ka USAs - kus on muidugi kaheparteisüsteem ja seega veidi erinev olukord - peletavad just parteisisesed nääklused ja lõhed valijaid eemale. Siingi on üks sõjatanner parteisisesed kandidaatide valimised. Ikka avastab mõni tarkpea, et vastaste häälte võitmiseks tuleb omasid materdada.

Muidugi, paremerakondade kokkuleppesuutelisus töötab ka pöördvõrdeliselt ehk valimistulemus sõltub vasaktiiva lõhestatusest. Töötab sama põhimõte, mis tööintervjuul: sa ei pea olema ideaalne kandidaat, sul tuleb vaid olla parim olemasolevatest. Mis kindlasti ei tähenda, et kampaaniaaja peaks kulutama vastaste omavahel tülli ajamisele, selle asemel, et oma jah-programmile keskenduda.

Vastuväiteks - ja see pole mitte tühine tähelepanek - võib öelda seda, et parteisisestes tülides on ka palju head. Vaidlused on märk erakonna sisedemokraatiast ja tervest arvamusvahetusest. Peaaegu kõik suured reformid on vähemalt mitmeparteilises süsteemis tegelikult ellu viidud laiema kokkuleppe alusel.

Tihti muudab olukorra kurvaks, et kokku ei suudeta leppida enne, kui mingi otsus on juba möödapääsmatuks muutunud. Ehk asjad peavad minema väga halvaks kätte, enne kui nad saavad hakata paremaks minema.

See toobki kaasa juba palju kulukamad 12. tunnil vastuvõetud möödapääsmatud lahendused. Võiks võrdluseks öelda, et hambaarsti juurde tuleks minna ikka siis, kui suus esimesed jamad tekivad, ja seal kohe ebameeldivad, ent vajalikud tööd ära teha. Ehk - las vaidlevad praegu, mitte siis, kui peavad riiki juhtima.

Ei saa ka olla naiivne ja loota, et äkki seekord võimuvõitlust ei toimugi. Erakonnasisene konkurents on möödapääsmatu ja isegi hea, nagu igasugune konkurents. Tähtis on vaid, et see oleks aus ja selle põhimõtted avalikud.

Kui kaks erakonda ühinevad, vajab uus liit aega, et territooriumid ja positsioonid paika loksuksid. Sama juhtub ka kahe ettevõtte ühinedes. Kui tegemist pole just vaenuliku ülevõtmisega - ja isegi siis -, on mõistlik tekitada uues ühendfirmas konkurents, et etteotsa saaks mõlemast parimad ning tekiks uus sünergia.

Kuid poliitikud ja valijad saavad üldiselt siiski aru, kust jookseb piir ausa konkurentsi ja võimu nimel noa selga löömise vahel. Muidugi on olulised ka oskus kaotada ja - teiselt poolt - kaotajaid hästi kohelda.

Rootsis näiteks tegi uus peaminister Fredrik Reinfeldt õige sammu, kui nimetas välisministriks oma vana rivaali Carl Bildti. USAs on üks õigustatumaid president George Bushi vastu suunatud kriitikanooli see, et ta eelistab lojaalseid lähikondlasti headele spetsialistidele väljastpoolt klanni.

Vanad vaenlased võivad teinekord meeskonnas palju kasu tuua. See näitab juhtidele peeglit - isegi head liidrid kipuvad aastatega autoritaarseks kätte minema. Lõpuks tasub parempoolsetel parteidel meeles pidada sedagi, et nende kaotus valimistel ei pruugi tähendada, et valijad ei toeta nende ideid. Ei saa pidada räpast kampaaniat ja siis öelda, et näe, Eesti valija on loll ning vasakpoolne populism võitis.

Lõpuks on üldine valitsemiskultuur ja -stiil, millel polegi suurt seost tavalise parem-vasakskaalaga, sama tähtis kui poliitika sisu. Res Publica ja Isamaaliidu avalöök näitab, et see on kari, mida paremerakonnad võiksid erilise hoolega jälgida.

Keda huvitab, mida sa räägid, kui sa mikrofoni tagant auditooriumile ülevalt alla vaatad ja kaasesinejaid valimatult sõimad?

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing