Eesti võiks olla Euroopa viljasalv

Seda mitte selle sõna otseses, vaid kaudses mõttes. Viljasalvede all pean silmas ülimoodsaid logistikakeskusi ning laokomplekse. Tegu oleks siis Aasia toodangu viimase peatuspaigaga, enne kui kaup siit üle Euroopa paisatakse. Ja ka vastupidi. See viiks Eesti lähedale Reformierakonna lubadusele olla 15 aasta pärast viie Euroopa rikkama riigi hulgas.

Iseenesest pole tegu utoopilise mõttega. See on täiesti teostatav, nõuab aga riigilt ja valituselt pikaajalist strateegiat, mitte päevapoliitilist tegutsemist. See peaks olema kindel eesmärk, mida kõik, ükskõik kes parajasti võimul on, edasi viivad.

Tundub, et just järjepidevusest on kõige enam puudu, ilmselt on egod liiga suured. Aetakse erakondlikku kitsarinnalist poliitikat, mis ei toimi, kui küsimuse alla tulevad suured arendusprojektid.

Omavalitsused väidavad, et nende maadele jäävad, kuid riikliku tähtsusega projektid on valitsuse asi, valitsus on omavalitsustele ette heitnud, et viimased on liiga passiivsed. Panuseid peaksid tegema mõlemad osapooled, lisaks ka erasektor. Siis jõutakse mingisugusele tulemusele. On vale arvata, et logistikat ning transiiti mõjutab turumajanduslik iseregulatsioon, et kui tekib vajadus, siis ehitab keegi julge eraettevõtja maantee läbimurde või raudtee valmis. Riigi poolt peaks olema luustik, ettevõtete asi aga nende ümber musklid kasvatada. Musklite kasvatamine toimigu turumajandusliku iseregulatsiooni teed.

Seni aga puhub tõmbetuul kord aknast, teinekord jälle uksest sisse. Lepiks kokku, et järgmised 20 aastat puhub ta ainult aknast!?