Eesti majandus põeb spekulatsioonitõbe

Olev Laanjärv 26. oktoober 2006, 00:00

Pikemas perspektiivis ei too Eesti majandusele kasu ei spekulatsioonid kinnisvara, tööjõu ega teiste hindadega.

Eesti majanduse konkurentsivõime ekspordisektoris on nõrk, kuna import ületab jätkuvalt kõvasti eksporti. Samas on paljud oma toodangut eksportivad või potentsiaalselt eksportida suutvad ettevõtted hakanud oma rahalisi vahendeid paigutama kinnisvarasse.

Tegeldakse kinnistute spekulatiivse ostmise-müümise või lausa kinnisvaraarendusega. On ettevõtteid, mis on tootmisest kinnisvara kasuks loobunud. Kinnisvaras tegutsemine seob raha ja laenuvõimet, mida võiks kasutada põhitegevuse arendamiseks.

Olukorda, kus enamik majanduses osalejatest loodab teenida spekulatsioonidelt, jättes seejuures teisejärguliseks oma põhitegevuse, tuleb pidada haiguseks. Maailmast on võimalik tuua palju näiteid selle kohta, kus üksikisikud ja ettevõtted on ülikiire teenimise lootuses paigutanud kõik oma varalised vahendid börsile ja jätnud sinnapaika oma senise tegevuse. See on aga eranditult lõppenud suurte kaotuste või krahhiga ning viinud inimesed tagasi oma põhitegevuse juurde.

Spekulatiivselt haige majanduse üheks tunnuseks on, et spekulatiivne käitumine ühes sektoris kandub üle ka teistesse. Spekulatiivseks tuleb lugeda ka käitumist, kui ühe tootmissisendi hind viiakse kunstlikult põhjendamatult kõrgeks.

Inimtööjõud on täpselt samamoodi ettevõtluse tootmissisend nagu tooraine, kapital või maa. Eesti majanduse jaoks on inimene tootmissisendina eriti tähtis, kuna just tema on teadmistel baseeruva majanduse tugisammas. Samuti pole Eestil peale inimeste muid olulisi ressursse maailmale pakkuda.

Kui viia inimressursi hind kunstlikult kõrgeks - näiteks tõsta keskmine palk 25 000-le kroonile - siis sellega tõstetakse Eesti ettevõtjate jaoks kõige olulisema sisendi hinda suurel määral. Võidavad töötajad ja kaotavad ettevõtjad. Paljud ettevõtjad peavad suurenenud kulutuste tõttu vähendama töötajate arvu või turult lahkuma.

Kui palku hakatakse kunstlikult kõrgel hoidma ja neil stabiliseeruda ei lasta, siis peab majandus leidma uue tasakaalupunkti. Oluline küsimus on, kui palju leiab kallim tööjõuressurss Eesti majanduses hõivatust ja millisel määral töötajaid vabaneb. Vabanenud inimesed saavad otsida ühe võimalusena tööd välismaalt.

Seega, kui kunstliku palgatõusu eesmärgiks on inimesed välismaalt koju tuua, siis tegelikult saavutatakse vastupidine efekt. Maailma kogemus näitab, et pigem püütakse riikide majanduslikke positsioone parandada inimtööjõu odavamaks hindamise kui selle hinna tõstmise läbi. Selle näiteks on rahvuslike valuutade devalvatsioonid. Hiljutine hea näide riigi positsiooni olulisest paranemisest devalvatsiooni ehk ka inimtööjõu odavaks hindamise läbi on Argentina. Samuti pole Hiina üritanud tööjõuressurssi kalliks ajada - pigem vastupidi. Mis saaks Hiina 10protsendilisest majanduskasvust läbi viimaste kümnendite, kui nende tööjõud kallineks paari aasta jooksul kaks korda?

Liigspekulatiivsust Eesti majanduses aitaks jahutada euro kiire kasutuselevõtt. Euro käibeletuleku lükkumine tulevikku aga laseb spekulatiivsetel arengutrendidel majanduses jätkuda.

Ühel päeval tuleb võlad tagasi maksta ja importtarbimine kokku tõmmata. Kui meil selleks päevaks ei teki mehhanismi, mis piisavalt Eesti majanduses netokapitali toodab, siis ma pigem ei tahaks selle olukorra peale mõeldagi. Paraku peab Eesti riik selleks valmis olema. Tuleb aru saada sellest, et majandus on objektiivsetel alustel funktsioneeriv süsteem ja kübaratrikkidega seda ei muuda.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    24. November 2011, 16:22
    Otsi:

    Ava täpsem otsing