Elu läheb paremaks kõikjal maailmas

Äsja tuli välja uus Penni tabel (Penn World Table), mis võrdleb riikide elatustasemeid. Kuigi viimased andmed pärinevad aastast 2004, on neil numbritel suur väärtus, sest nad on erakordselt kvaliteetsed ning korrigeerivad süsteemselt suhtelisi hinnaerinevusi eri riikides.

Nende 82 riigi kohta, mille 2004. aasta andmed on tänaseks olemas, toob tabel tavaliselt häid uudiseid. 2000-2004 tõusis tegelik per capita SKP keskmiselt 18,9% ehk 4,4% aastas. Inimesed elavad täna palju paremini kui veel mõned aastad tagasi. Praeguse kasvutempo juures kahekordistub tegelik per capita SKP maailmas iga 16 aastaga.

Paljudel inimestel, kes ei saanud endale 2000. aastal autot lubada, on see nüüd olemas. Neil, kes said siis osta ühe auto, on nüüd kaks. Inimestel, kes ei saanud saata oma lapsi heasse kooli või ülikooli, on nüüd see võimalus. Sama kehtib paljude kaupade ja teenuste kohta.

Üheks üllatuseks on see, et riikide järjestus tegeliku per capita SKP alusel pole 2000. aastaga võrreldes suurt muutunud. Hoolimata juttudest Hiina majandusimest on Hiina tõusnud vaid 61. kohalt 60.-le.

Seda hoolimata sellest, et Hiina tegelik per capita SKP kasvas 2000-2004 44% ehk 9,6% aastas, mis oli suurriikide kõrgeim kasv. Hiina pole kõrgemale tõusnud, kuna teised riigid on samuti kasvanud ja lõhed on tohutud. Vahe rikkaimate ja vaeseimate riikide vahel on enam kui sajakordne. Kõige rikkama neljandiku keskmine tegelik per capita SKP moodustab 15 korda kõige vaesema neljandiku oma.

Maade arengu jälgimine on nagu maratoni vaatamine. Algul tundub, et kõik jooksjad liiguvad edasi muljetavaldava kiirusega. Kui nad veidi aja pärast pikema vahemaa peale jaotatuna mööda jooksevad, tundub, et mõned jooksjad hakkavad edumaad saavutama. Ning ometi ei möödu nad üksteisest, sest vahemaad on nii suured ja mõned jooksjad on juba vaateulatusest väljas.

Hiina pole ainus edulugu. Teised suured võitjad 2002-2004. aasta tegeliku per capita SKP rallis olid Leedu (tõus 48%), Rumeenia (41%), Eesti (40%), Tšiili (33%), Ungari (32%), Kreeka (31%), Uus-Meremaa (28%), Austraalia (25%), Korea (23%), Iirimaa (23%), Lõuna-Aafrika (23%) ja Nigeeria (22%).

Kõige viletsamalt esinejate seas olid näiteks Iisrael (tõus vaid 2%) ja 2001.-2002. aastal finantskriisi läbi teinud Argentina (9%). Mitme Ladina-Ameerika riigi majandusnäitajad olid suhteliselt kehvad, Uruguay tegelik SKP isegi langes protsendiosakese võrra. Aga üldine pilt on hämmastavalt hea.

Kui praegune kasvutempo jätkub, siis jõuavad suhteliselt vaesed maad nagu India, Indoneesia, Filipiinid või Nicaragua 50 aastaga arenenud riikide praegusele keskmisele tasemele. Viimased muidugi liiguvad omakorda edasi.

Täna on raske ette kujutada, milline maailm välja näeb, kui peaaegu iga maa SKP kahe- või isegi neljakordistub. Mida kõik need riigid selle rahaga teevad? 1958. aastal kirjutas majandusteadlane John Kenneth Galbraith bestselleri "Jõukas ühiskond", kus ta väitis, et arenenud maailm eesotsas USAga on jõudnud nappuse juurest jõukusesse. Galbraith kirjutas: "Muutus [elatustasemes] on olnud nii suur, et paljud indiviidi soovid ei ole talle isegi enam ilmsed. Nad muutuvad ilmseks vaid siis, kui neid sünteesivad, viimistlevad ja toidavad reklaam ja müügioskused."

Täna on USA tegelik per capita SKP kolm korda kõrgem kui 1958. aastal. Millele on inimesed kogu selle ülejäänud raha kulutanud? Kas selle üle otsustavad tõesti reklaamijad ja müügimehed?

Minu arvutuste kohaselt, mis võrdlevad USA majandusministeeriumi 1958. ja 2005. aasta andmeid, kulutasid ameeriklased oma tohutust sissetuleku kasvust 27% tervishoiule, 23% kodule, 12% transpordile, 10% vabale ajale ja 9% isiklikule äritegevusele.

Asjad, mida reklaamid ja müügimehed tavapäraselt müüvad, olid suhteliselt tähtsusetud. Toit sai vaid 8% lisarahast, riietus 3% ja enda eest hoolitsemine 1%. Kahjuks said ka idealistlikumad tegevused vaid väikse osa: 3% läks hoolekandele ja religioonile ning teist samapalju haridusele. Seega kulus suurem osa rahast tervisele, kodule, reisimisele ja lõõgastumisele ning veidi ka äri ajamisele.

Võib-olla juhtub sama kõikjal maailmas. Kui me suudame maailmas kasvu praegusel tasemel hoida, võivad miljardid inimesed loota samasugust edasiminekut. Ja see peaks meid inspireerima.