Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Aednikutöö eeldab tegijalt tõelist armastust oma eriala vastu
Noored aednikud Katrin Sepp ja Reelika Saabas lõpetasid kevadel Räpina Aianduskooli maastikuehituse erialal. Nüüd on nad palgatööl ühes Tallinnas asuvas haljastusfirmas. Otsustan täna nendega tööle kaasa minna, et näha, mida aedniku amet kujutab.
Sõna "aednik" toob esmapilgul silme ette kooliaia, mis vähemalt maalastele, nagu mina, tähendab suvel nädalapikkust rohimist.
Enne kaheksat hommikul oleme kontoris, kus tervitab meid vanem aednik Eha Tellisaar. Lähen temaga lilli valima, mis lähevad ühte Pirital asuvasse eraaeda. Täna on seal plaanitud korraline hooldus.
Kuigi aianduskeskuse uksed pole veel ametlikult avatud, lastakse meid sisse. Seal lummab mind roosades-valgetes toonides lillemeri. Nii ilusas keskkonnas on ilmselt eriline rõõm töötada. Ja Külli, kes meile aia kaunistamiseks lilli müüb, ongi rõõmus.
Teel objektile räägib Eha, et haljastaja peab olema fanaatik ja selles ma ei kahtlegi. "Tuled väljast, oled läbimärg ja külmunud, aga järgmisel hommikul lähed naeratusega tööle tagasi. Selline näpud mullas peab meeldima," paljastab ta aedniku loomust pisut. Kuna täna pole ma veel päriselt haljastusfanaatik, siis minu õnneks vihma ei saja ja ilm on sügise kohta üsnagi soe.
Aed, kuhu läheme, on rajatud mõni aasta tagasi viie päevaga. Oma koduaeda on Eha teinud juba viisteist aastat ja alles nüüd võib ta öelda, et see on lõpuks valmis saanud. Suvel, kui aednikel on kõige kiiremad ajad, oli Eha sunnitud ka ise hekiistutamise teenust tellima.
Olemegi kohale jõudnud. Vaikne elamurajoon Pirital. Sihvakate mändide vahel on väikese lossi moodi maja. Suundun tagaaeda ja alustan lillepeenra puhastamist männiokastest koos aednik Krista Nikkariga.
Varem on Krista muu hulgas ka lillepoes töötanud. Huvi aia vastu tekkis tal tänu sellele, et tal kodus suur aed on. Ta armastab lilli ja kui taimed enam tuppa ära ei mahtunud, tuligi tal ala vahetada. Krista on Räpina Aianduskooli vilistlane. Ülejäänud päevaks jään Krista töövarjuks.
Kui majatagune ja majaesised lillepeenrad on kaselehtedest, männiokastest ja kuivanud taimevartest puhtaks tehtud, istutame mõned kanarbikud ja seame üles sinised amplid. Kastan lilli rohke veega.
Kell on kaksteist ja me kerime kastmisvooliku kokku. Seejärel saabub vihm nagu nõiaväel. Aga ega ilm aednikku sega. Kuigi sadu tööd otseselt ei häiri, on just nüüd paras aeg lõunale sõita.
Pärast lõunat riisume muru. Kuna aias on palju mände, siis tuleb happelised okkad kaks korda aastas kokku riisuda, et need muru ei rikuks. Tuleb tunnistada, et ma pole kunagi pidanud muru pealt okkaid riisuma ja see töö tundub pisut tüütu.
Aedniku töö on väga mitmekesine ja aednikele meeldivad nende töö juures ka erinevad asjad. Kristale meeldib teiste aedu ilusaks teha. Ehale meeldib see, et iga päev on teisest erinev ja üllatusterohke. Kuido Kuusik leiab plussiks olevat selle, et midagi ei pea millimeetri pealt ja joone järgi tegema nagu ehitusel. Aedniku töö on loominguline.
Ühes ollakse aga üksmeelel, kui plaanist asja saab, on ikka hea tunne. Vähem meeldivam külg paistab enamikul aednikest olevat rohimine ja üldised hooldustööd.
Varem oli mul aednikutööst ettekujutus kui lõputust rohimisest ja hekipügamisest. Tegelikkuses on töö palju mitmekesisem ja loomingulisem. Mis kõige tähtsam, töö tulemust on kohe näha.
Kuigi aednik pole kunagi minu unistuste ametite hulka kuulunud ega kuulu päriselt ka nüüd, tuleb tunnistada, et see ei ole mulle sugugi vastumeelne. Ma ei välista ka võimalust tulevikus sellel alal elatist teenida.
Autor: Katre Tatrik