Monaco - jahtide pillerkaar

Siiski arvab noorema põlvkonna eliit, et vürstiriigi luksuslik elu on veidi igav ja vanamoodne ning et linn ärkab tõeliselt ellu vaid kaks korda aastas - Vormel 1 ja Monaco Yacht Show' ajal. Otsustasime koguda materjali Monaco artiklite jaoks just Yacht Show' ajal ja meil oli tõesti rõõmus meel, kui meie hea tuttav, Šveitsi kellatööstuse uue staarfirma Hublot' direktor Jean-Claude Biver meid Yacht Show'le külla kutsus.

Juba esimesel õhtul jagati jahtklubis auhindu fotograafidele, peapreemia Hublot' ihaldatud keraamiline Big Bang, ja Hérmes presenteeris oma uut, Monaco Jahtklubi lipulaevale Tuiga pühendatud rätikut. Piduliku kõne pidas vürst Albert II isiklikult. Kohal oli kogu Monaco koorekiht, šampanja voolas ojadena ja daamide tualetid andsid suurepärase ülevaate moefirmade uuematest kollektsioonidest. Monaco Jahtklubi on üks kohaliku seltsielu keskpunkte. Lisaks spordiüritustele korraldatakse ka pidusid, iga päev on avatud baar ja restoran. Paraku on klubi kinnine ja teenindab vaid liikmeid. Praegu on neid 800 kokku 44 riigist. Põhimõtteliselt võib liikmeks saada igaüks - rahvus, jahi olemasolu ega rahakoti paksus pole olulised, õiged sõbrad aga küll, sest lisaks avaldusele on vaja kahe klubiliikme soovitust.

Tänu Jean-Claude'i eestkostele kutsuti meid järgmisel päeval vaatama šoti meistri Fiferi 1909. aastal ehitatud Tuigat. Kuna tegu on võistlus-, mitte luksusjahiga, võib tavaturist legendaarsest laevast, mis tagasihoidlikult Antoine I kai viimases nurgas seisab, lihtsalt mööda jalutada. Ja ometi väärib Tuiga tähelepanu, sest kõik need 90 aastat on ta regattidel auhindu kogunud. Meeskonnas on 16 liiget, sest laeval pole ühtegi vintsi ja kogu töö tuleb teha käsitsi. Tuiga on vürst Alberti lemmik ja vahel on ta ka ise meeskonnas.

Kui olete luksusjahtide austaja, siis tasub Monacot külastada just Yacht Show' ajal, sest mitte üheski maailma sadamas pole kunagi korraga nii palju suurejoonelisi laevu. Kokku 95 superjahti pikkusega kuni 90 m. Meie vaieldamatu lemmik 87,5 meetri pikkune Maltese Falcon on tõeline moodsa disaini ja tehnika ime. Mustjassinisel kerel peegelduva lainetemöllu ja kolme päikeses sillerdava hõbedase masti kosmilist aurat tasakaalustas suurepäraselt väärispuidust hubane tekk. Hind 100 miljonit dollarit oli ka üks näituse tippe. Kaheksale reisijale mõeldud kahe tekiga luksuslikud kiirkaatrid, mis tavaliselt on iga sadama uhkus, seisid Maltise Falconi kõrval justkui vaesed kahvatud sugulased. Kahjuks jäi meil iluduse sisemus nägemata, sest superjahtide külastamiseks peab juba enne näitust omanikuga ühendust võtma (võimalik aadressil www.monacoyachtshow.com).

Olime kataloogide põhjal valinud külastamiseks hoopis Itaalia firma Benetti mootorlaeva Ambrosia: 65 m pikk, kiirus 15 sõlme, 6 korrust, oma helikopter ja kaks väikest kiirkaatrit. Interjööris domineerivad Art Deco kirsipuu, ehtne kuld ja hõbe. Reisijaid võetakse peale vaid 12, teenindajaid 18. Ambrosia on ülim raha ja võimu demonstratsioon.

Kuna superjahi ostmine ja pidamine on äärmiselt kulukas, on viimasel ajal laialt levinud rentimine ja osalusomand. Firma Privatsea liikmemaksuga osalusklubi pakub võimalust seilata eri laevadega kogu maailma meredel ja soovi korral sõitu erajetiga ( www.privatsea.com ). Luksuslaevade kultus Vahemerel on omamoodi nähtus. Esialgu võib tunduda, et tegu on mõttetu priiskamisega, aga kui olete lootusetult ülerahvastatud plaažidel lamamistoolide, päevavarjude ja kõikvõimalike putkade vahel piisavalt kaua higistanud ning oma hotelli jõudmiseks liiklusummikutes vaevelnud, saate aru, et tõeliselt mõnusa puhkuse Vahemerel tagab just nimelt jaht. Hommikul merele, ankrusse võib visata mõnes tillukeses inimtühjas lahesopis, kuhu autoga ei pääse, ja õhtuks jälle sadamasse luksuskuurordi seltsielu nautima. Loomulikult pole selleks vaja teab kui suurt laeva, aga edevus ja enesenäitamise kihk on teada-tuntud inimlikud pahed.

Alustasime oma õhtust ringkäiku Monaco sümboli, legendaarse Hotel de Paris' baaris. Siin on ülimalt luksuslik atmosfäär - kaunis ajalooline interjöör, elav muusika, maitsvad kokteilid ja põnev seltskond, sest ka kohalik koorekiht armastab siit läbi astuda. Ka linna parim restoran, maailmakuulsa koka Alain Ducasse'i kolme Michelini tärniga Louis XV asub Hotel de Paris's (õhtusöögid 170-200 eurot ilma veinita). Enamik tavaturiste veedab aga aega teisel pool väljakut Café de Paris'i terrassil ega julge Casino de Monte-Carlo või Hotel de Paris' uksest sissegi astuda. Liiga kallis ja luksuslik, vaevalt mind teksades sisse lastakse. Lastakse küll, kui te just lausa kaltsakas pole. Kasiino jäi meil aga paraku nägemata, sest olime passid hotelli unustanud. Ilma isikut tõendava dokumendita aga uksest sisse ei saa.

Pärast õhtusööki jalutasime läbi linna. Yacht Show' külalised olid vallutanud kõik terrassid; kokteiliõhtud, vastuvõtud ega luksuspoodide presentatsioonid polnud ikka veel lõppenud. Hotelli jõudsime alles kell kolm, sest võrreldes grand-hotellide range viisakusega, sumises kogu linn nii pidutsema kutsuvalt nooruslikult. Tegelikult on Monacos päris palju moekat ja nooruslikku, lihtsalt klassikalise luksuse legend on jõulisem. Sadamas on ülimoodsa disainiga luksuslik boutique-hotell Port Palace. Le Sporting Monte Carlo hoone meenutab küll väljast punkrit, sees on aga linna kõige popim diskoteek Jimmy'z, mis avatud hommikuni, ja Philippe Starcki disainitud mööbliga restoran Bar & Boef (üks Michelini tärn).

Omaette vaatamisväärsused on Monaco pargid ja aiad, mis on tihti küll tillukesed, aga suurepärase taimevalikuga. Parkides jalutades tundub, et viibid kunstinäitusel, sest kokku on linnas pea sada moodsat skulptuuri kuulsatelt autoritelt, nagu H. Moore, Botero ja Arman. See on osa vürst Alberti isiklikust kogust, kes on juba aastaid toetanud moodsat kunsti, nii et kultuuriprogrammivihikut tasub põhjalikult lehitseda. Grimaldi Forumis on head näitused ja peaaegu iga päev on linnas mõni rahvusvaheline staar.

Kahjuks jäid meil nägemata vürstipere loss ja muuseumid. Olime selle kõik viimaseks päevaks planeerinud, aga selleks ajaks olime juba lootusetult väsinud Yacht Show' kirevast seltsielust ja hunnitust luksusest. Veetsime terve päeva oma hotellis. Le Meridien Beach Plaza on küll ainult nelja tärniga, aga lõõgastavaks puhkuseks meie arvates parim. Eemal südalinna kärast, on ta ainus tõesti mere kaldal seisev hotell oma privaatse plaažiga. Mõnulesime terve päeva rannas, nautisime septembrilõpu mahedat kliimat ja hunnitult sooja Vahemerd. Õhtuks oli nahk päikesest hell ja Yacht Show' pohmell tuulde hajunud. Õhtul nautisime hotelli ööpäev läbi avatud restoranis Intempo maailma kokakunsti uusimat suunda fusion-kööki ambient-muusika saatel ja plaanisime juba järgmist reisi Monacosse. Millegipärast tundus meile, et koos uue vürstiga on Monaco purjedes hakanud puhuma uued tuuled ja soliidselt luksuslik maksuparadiis muutub taas kord trendikaks.

Fotod: Anna Leskin ja Monaco Tourism

Autor: Stefan De Muynck