Pinhole - objektiivita fotondus

Nõelaaugukaamera on ülesehituselt pime paigake auguga seinas ning neid on läbi aegade valmistatud väga erinevatest asjadest, improviseerides pappkarpide ja kokakoolapurkidega või luues hoopis kauni disainiga peeneid erilahendusi. Neid kasutatakse nii lõbutsemiseks, kunsti loomiseks kui ka teaduse vallas. Ehkki pehmemad, on pinhole-pildid ülisuure teravussügavusega ning ise selliste kaamerate tegemine ja pildistamine on väärt hobi koos nähtavate tulemustega.

Fotograaf Tõnu Tamme sõnul viivad pinhole'i juured välja Vana-Kreekasse Platoni ja Aristotelese juurde. Platoni koobas on sisuliselt keeruliselt kirjeldatud pinhole-kaamera. Platon räägib nimelt koopast, kuhu inimesed on aheldatud seljaga koopa suu poole ning nii näevad nad vaid varje, mis kujunevad vastasseinale. Kui koopa avaus on piisavalt väike, siis nad näevad seal tagurpidi välismaailma kujutist. Aristotelese kohta on teada, et ta jättis päranduseks teose probleemidest - ta loetles seal küsimusi, millega ta ei olnud elu jooksul hakkama saanud, ning üks neist oli: miks puuvõra jätab maapinnale ümmargusi varje, suure tõenäosusega on võras augud kolmnurksed, miks on siis varjud ümmargused? Tegelikult on need päikese kujutised projitseeritud läbi väikese kolmnurkse pinhole'i.

Päris fotograafia hakkab peale siiski filmi leiutamisest, siis oli ka pinhole kohe olemas. Pinhole ei ole objektiiviga fotoaparaadi eelkäija - ka objektiiviga camera obscura oli filmi leiutamise ajaks juba olemas. Pinhole'i kasutatakse tänapäevalgi pidevalt edasi. Umbes sada aastat tagasi olid näiteks Kodaki firmal ühekordsed pinhole-kaamerad, seal sees oli 9 × 12 cm

klaasnegatiiv paberümbrikus, mille sai lõõtsana välja tõmmata. Teisel küljel oli ka auku kattev paber, mille võis ära rebida ning pärast tagasi panna. Kogu komplekt oli väga keskkonnasõbralik, kõik tehtud paberist.

Tõnu Tamme sõnul võib pinhole olla läbi objektiivi tehtud pildist reaalsem. Kujutist hinnatakse teravuse ja kontrasti järgi - teravus tähendab peenikeste joonte ja kontrast jämedate joonte head edastamist. Teravus ei ole pinhole'il hea, aga kontrast ei ole jälle klaasobjektiivil hea, kuna klaasi pinnad peegeldavad ning alati tekivad varikujutised ehk valgus, mis peaks minema pildi heledatele osadele, satub teatavas osas alati ka pildi tumedatele osadele ning võib sellega tulemust oluliselt muuta. Pinhole on sellistest moonutustest väga puhas.

Kui on head suured negatiivid ja kaamera on seest korralikult musta mati värviga kaetud ning pilt tehakse kontaktkoopiaga, et ka suurendi objektiiv pilti ei riku, saab pinhole'iga sama terava pildi, kui on digikaamera sama suureks venitatud foto. Lugeja, kellel tekib huvi endale kodus pinhole-kaamera teha, võib jääda hätta keemiaga, kui tal ei ole just kapi otsas vana Vene fotopaberit, ilmutusvanne ning -ainete komplekti. Kui on, siis ei ole midagi keerulist. Ta võib sedasama vana fotopaberit kasutada negatiivina ja skanneri olemasolul ei pea ta seda negatiivi isegi kontaktkopeerima, mis oleks paberi puhul natuke problemaatiline. Vajalikke aineid on muidugi müügil ka tänapäeval. Pinhole'i puhul on oluline negatiivi suurus - mida suurem, seda teravam, ehkki ka väikestel on oma eelised. Kaamera ehitamisel tuleks lähtuda kättesaadava negatiivi suurusest - kui see on fotopaber, siis tehagi nii suur.

Mida väiksem auk, seda teravam pilt - on üldine reegel. Väikesest august tuleb aga vähe valgust, seepärast valitakse valgustuse ajad tihti päris pikad, vahel isegi tunde. Valgusmõõdikust on arvutuste puhul abi, aga see ei ole peamine - valgusmõõdikud hakkasid levima alles viiekümnendatel, fotograafia sada aastat varem. "Kui on tegemist parasvöötmega, kui on pilvitu taevas ning kellaaeg keskpäeva kandis, on valgus suhteliselt standardne: 16 mm ava juures tuleb võtta säriaja pikkuseks üks jagatud filmi tundlikkusega," annab Tõnu Tamm erialast nõu.

Tamme sõnul ei saa väita, et eestlased pinhole-fotograafiast midagi ei tea - Tartu Kunstikooli on lõpetanud juba üle kümne lennu, kellele seda kursust on loetud, lihtsalt viljelejaid on vähe sirgunud: "Koolis on see kursus alati kõigile väga meeldinud, tagasiside on olnud ülipositiivne, aga keegi ei ole hiljem edasi tegelenud. Kindlasti on olemas põhimõttelisi pinhole'i kasutajaid, kuid enamik pildistajaid on siiski tavalised fotohuvilised, kes vahel proovivad pinhole-pilte teha."

Teadaolevalt suurim Eestis ehitatud pinhole-kaamera tehti Tamme sõnul Tartus. "Kui Kunstikooli tuli suur ja kõrge akrediteerimiskomisjon otsustama, kas anda neile kõrgkoolistaatus või mitte, ehitas kunstikooli fotoosakond selleks ajaks Raekoja platsile väga suure pinhole-kaamera. Ma andsin neile nõelaaugu arvutamise valemid, hiljem arvutasin osakonna palvel selle valemiga mõõdud läbi ja veel hiljem tegin ka selle augu sinna. Siis paraku komisjon lahkus ja kaamera võeti lahti, pilti sellega ei tehtud. Aga ta oli kindlasti suurim Eestis tehtu, mõõtudega 2 × 2 × 2 meetrit.

Koolil on paberiilmutusmasin, kuhu läheb rullist sisse paber laiusega 60 cm. Üks sein kaetigi selliste paberiribadega."

Üks NASA tulevikuprojekte on maailma suurim pinhole-kaamera, millega saab pildistada kaugete tähtede ümber tiirlevaid planeete. Praegu saab neid eristada vaid tähe heleduse kõikumise põhjal - vaid ideaalse kontrastiga optika suudab välja tuua heleda tähe kõrval väikese planeedi. Tervet seda kaamerat valmis ei ehitata, ainult vajalikud detailid. Kosmosesse saadetakse satelliidiga üles umbes kilomeetrise läbimõõduga sirm, mille keskel on kümnemeetrise läbimõõduga "nõelaauk". Kümnemeetrise läbimõõduga ava annab kokkuvõttes sama terava pildi kui sama jäme superteleskoop, kui ajada fookuskaugus piisavalt pikaks - 200 000 km eemal lendab sünkroonis teine satelliit, mis töötab sensorina, kosmoselaev, mida võiks võrrelda tavalise digifotoaparaadi fotoelemendi ühe piksliga.

Kokku hakkab ülitäpselt sünkroonis ringi lendama viis satelliiti. Idee autori Webster Cashi sõnul on pildistamisel kõik kinni optikas: "Pinhole on ideaalne lääts - valgus temas ei haju, ta ei määrdu ega lähe tolmuseks."

Fotod: Meeli Küttim ja Tõnu Tamm