Sügise põhivärvid

Sügise värvideks on kindlasti punane ja kollane. Punane, olles ka verevärv, tähistab Oriendis millegi lõppu, mis rajab tee tulevikule. Mis see sügis muud on kui üks lõpp, mil loodus läheb puhkama, et kevadel uuesti sündida. Nii looduses kui ka meie maailmas on punane hoiatusvärv. Sügiski oma värvilisusega justkui hoiataks külma talve eest, et metsaelanikud - ja miks mitte ka inimesed - saaksid end selleks ette valmistada. Lisaks on punane värvus üks suur ärritaja, mis paneb kogu organismi kiiremini tööle. Nagu teada, on sügis metsas kiire aeg, mil kogutakse talvevarusid, talvitumiseks rasva ja võetakse ette pikki rännakuid - aega on vähe ja tööd palju.

Hoolimata punase värvuse tähenduslikkusest leidub seda igal aastaajal, igal pool: punast leidub putukate, loomade, lindude, kalade ja taimede maailmas. Looduses on punasel vaid üks eesmärk - tõmmata tähelepanu. Tähelepanuvajadus on oluline mitmes mõttes: hoiatuseks või meelituseks.

Taimedele on punane, nagu ka mõni teine värv, vajalik meelitamiseks, sest nende saatus sõltub suuresti putukatest või ka loomadest, kes neilt nektarit söömas käivad. Värvus üksi ei mõju tolmeldajatele eriti meelitavalt, vaja on ka mustrit, mis näitab, kuhu maanduda ning kust saab toitu. Tõsi, putukad ei näe värve nii nagu meie. Punane võib tolmeldajate silmadele olla hoopis valge; kollane ja valge aga hoopis helesinine.

Üks, mida paljud sügisel ootavad, on puude värvinäitus. Punased vahtra- või kollased kaselehed on märk tõelisest sügisest. Olenevalt ilmast on selle vaatemängu tippaeg tavaliselt oktoobri esimestel nädalatel. Hiljem, kui juba külmetama hakkab, lasevad ka puud lehed kiirelt maha. Paljudel on arusaam, et külm põhjustab puulehtede värvimuutuse; tegelikult see hoopis vähendab värvide aega. Värviküllase sügise tingimusteks on piisav niiskus ning aeglaselt langev temperatuur. Puulehed muudavad värvi päevade lühenemise tõttu. Näiteks sellist värvidemängu troopikas ei näe, kuigi ka seal vahetavad puud oma lehti. Džunglipuude lehed lihtsalt langevad maha ning kõdunevad. Tõsi, ka troopikas viivad puud värvinäitust läbi, seda aga kevadel, kui on õitsemise aeg.

Taimede ja ka puulehtede rohelise värvuse annab klorofüll, aine, millest taimerakud energiat toodavad. Puulehtedes on peale klorofülli ka teisi pigmente: kollast ja punast, mis aga kevadel ja suvel, kui on aktiivne kasvuperiood, ei saa klorofülli tõttu esile tõusta. Kasvuperioodil asendatakse kasutatud klorofüll kiiresti, mistõttu ei toimu ka lehtede värvimuutust. Sügisel aga hakatakse just päevade lühenemise ja temperatuuri languse pärast tootma teatud hormoone, mille tulemusena langeb klorofülli taastootmine ning punased ja kollased pigmendid võtavad võimust, muutes puulehed kollaseks, oranžiks, punaseks.

Pigmenti, mis teeb puulehed punaseks, hakatakse produtseerima alles suve lõpul. See on paljude siseste ja väliste muutuste tulemus. Punase pigmendi tootmine sõltub suuresti süsivesikute kasutamisest, valgusest ja välistemperatuurist. Ega kõikide lehtpuude lehed lähegi punaseks, meil juhtub seda peamiselt vahtra ja haavaga, kuid ka mõningad põõsad, nagu lodjapuu, "värvivad" oma lehed punastesse toonidesse.

Mitte ainult puulehed ei anna oma värvimuutustega käes olevast sügisest teada - luhaheinamaad, samblavaip rabas või seened puutüvedel on samuti sügisese värvipaleti osaks. Siingi mängivad oma rolli nii lühenenud päev, langenud temperatuur kui ka niiskusrežiim.

Raba on üks sügisvärvide nautija meelispaiku, sest suvel kahvatu turbasammal on tänu suurenenud õhuniiskusele muutunud kollaseks, punaseks või pruuniks. Eriti värviderohked on laugaste ümbrused. Kollakatelt samblamätastelt leiab punaseid "pärleid", mis lisaks ilule kõlbavad süüagi. Tõepoolest, oktoober on parim aeg jõhvikate korjamiseks.

Kui olete tüdinenud linnakärast ja rabelemisest, pelgate aga sääski ja parme, on sügis parim aeg looduses viibimiseks, sest puuduvad tüütud putukad, temperatuur on paras ning loodus kõige värvirohkem.

Fotod: Jaanus Järva

Autor: Jaanus Järva