Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Väike võlur Gerly Tinn

Tene Üprus 27. oktoober 2006, 00:00

Vaatad nagu oma lapsi, õhkab stilist Gerly Tinn vanu fotosid sirvides. "Nad kõik on nii armsad." Aga "No, no, Nanette!" on siiski veidi eriline: peale selle, et lavastus oli talle esimene stilistitöö teatris, oli see ka tema diplomitöö Eesti Kunstiakadeemias. Lavastus viib tagasi eelmise sajandi kahekümnendatesse aastatesse, mis tähendas, et kogu trupi rõivad tuli õmmelda. "Ei ole poodi, kuhu lihtsalt lähed ja võtad sealt kahekümnendate asju," räägib Gerly lavastuse raskusest. "See oli hästi lahe ja lõbus töö, minu esimene!"

Gerlyt on alati tõmmanud teater, sealne fantaasia, staarid, uhked tualetid, briljandid, Oscari-gala oma punase vaibaga. "See punane vaip köidab mind siiamaani," läheb ta elevile. Ometi poleks ta ise kunagi arvanud, et hakkab selle glamuuri loojaks, lavataguseks niiditõmbajaks.

Moedisain tuli tema ellu küllalt kummalist rada pidi. "Ma ei oleks elu sees uskunud, et mulle hakkab see eriala meeldima. Ma ei tahtnud üldse moekunstnikuks saada," räägib ta. "Ma olin lihtsalt armunud inimesse, kes õppis ERKIs moedisaini." See oli jaanuaris. Gerlyl oli eesmärk silme ees, ta võttis end kätte ja sai suvel kooli sisse. "Ma ei oska siiamaani hästi joonistada," tunnistab ta. Ka kangastega mässamine polnud talle seni suuremat huvi pakkunud.

Nüüd on Gerly oma tööst vaimustatud. Eriti teatrikostüümide loomisest ja vabakutselise elust. "Ma saan teha kõike, mida ma tahan. Kõik võimalused on olemas: ma saan ajakirjadele tööd teha, ma saan teatrit teha, ma saan oma kollektsioone teha, mul on erakliente ka, reklaame teha. Ma ei kujuta ette elu vabrikudisainerina, üheksast viieni töö mulle ei sobi. Ja oma ateljees klientidele seelikuid ja pükse õmmelda - see oleks mulle igav. Aga teatris saab teha ilmvõimatuid asju, selliseid, millega ei peagi saama tänavale minna. See on hoopis fantaasiarikkam."

Uue lavastusega hakkab Gerly tööle enam-vähem pool aastat enne esietendust. Kõigepealt loeb läbi näidendi teksti, siis arutatakse lavastajaga läbi esimesed visioonid, milline lavastus kujunduslikult välja võiks näha. Seejärel algab mõtlemine, ajastusse sisseelamine. "Enne visanditega alustamist on vaja meeletu töö ära teha," selgitab Gerly. "See ei tule ju loomulikult, et tean, kuidas näiteks kuuekümnendatel oli, ikka tutvun materjalidega, vaatan filme. Alati üritan ka selle ajastu muusikat kuulata. Näiteks praegu "Marilyni" tehes kuulan kodus viiekümnendate muusikat, kui "Georgi" tegin, kuulasin Georg Otsa laule. Vaatan Marilyn Monroe ja üldse selle ajastu filme. See ei ole nii, et hakkad käed taskus tegema. Ettevalmistuse peale kulub kaks-kolm kuud."

Järgneb kavandite joonistamine ja lavastusmeeskonnaga läbiarutamine. "Põhjendad oma kavandeid, siis lavastaja ütleb juurde, mis tema tahab, mis võiks veel olla, mis võiks ära jääda. Seejärel on kaks varianti: kas kaitsed oma kavandeid või muudad veidi. Natuke tuleb aeg-ajalt ikka muuta."

Siis algab üks suuremaid töid: kangaste ja rõivaste otsimine. Peategelastele kostüümid üldjuhul ikka õmmeldakse, sest igal ajastul on niivõrd konkreetne joon, et neid asju ei ole võimalik poest leida. "Samas jälle, kui on kirjas, et taamal kõnnib kaks meest mustades mantlites, ei ole ju mõtet musta mantlit õmmelda. Saab kuskilt laenata või second hand'ist," selgitab Gerly. "Selles ametis tuleb tohutult leidlik olla. Me saame sageli petta sellega, mida filmidest või lavalt näeme. Suurel laval töötavad hoopis teised asjad: mõni väga kallis materjal ei pruugi üldse hea välja näha ja kohati on nii, et mida odavam samet, seda paremini laval läigib. Näiteks on peeneid kleite tehtud ribakardinatest või jõuluehetest. Lava petab palju ära. Lähedalt ei paista osa asju üldse nii kenad. Sa oled nagu väike võlur. Aga ega kõiki asju saa välja ka rääkida, mis sa teed," muigab Gerly.

Paar nädalat enne esietendust, kui algavad kostüümidega lavaproovid, istub Gerly saalis ja teeb märkmeid: kuhu on vaja mingit paelakest, kellele juurde salli, kellel tuleks kingad ümber vahetada. "Esimest korda oma riideid laval näha on kummaline tunne," arvab Gerly. "Veel ei ole meiki ega soenguid, valgus on paigast ära…"

Esietenduseks on Gerly näidendit oma kümme korda näinud. Kuid siis on kõik ka valmis. "Mingi hetk pead lahti laskma ja su kostüümid hakkavad elama oma elu, muidu võid jäädagi muudatusi tegema," räägib Gerly. "Aga esietendusel on käed ikkagi higised, pabistad ja vaatad, kuidas asi toimib."

Nüüd, kui ta ise seal sees on, on Gerly teatrit hoopis teistmoodi nägema ja selle tegijaid enam hindama hakanud. "See on üks suur mehhanism, mis töötab, et lavastus hästi välja tuleks. Ma olen üks sajast, kuid kõik peab toimima laitmatult. Me oleme üks tiim. Mul ei ole mõtet pingutada, kui valgustaja ei tea, mida oleks oluline valgustada."

See tähendab lõputult koosolekuid, kokkuleppimisi ja rääkimist. Kuid Gerly ei ole oma kaastöötajate kiitmisega kitsi. "Mul on õudselt õnnelikult läinud. Näen järjest rohkem, milliste andekate inimestega ma koostööd teen. Taevas on õnnistanud mind oma ala proffidega. See on nii tore."

"Olen saanud realiseerida mitu oma unistust: "No, no, Nanette'i" kahekümnendad on mu lemmikajastu, "Marilyn" meeldib, "Chicago" meeldib. Nüüd tahaks teha mõnd jaapani asja, geišasid, või mingit tohutut ajaloolist draamat." Gerly räägib soovist proovida tõsisemat teatrit, Tšehhov või Strindberg oleks talle meele järele. Ka huvitab film, see tõmbab ehk isegi rohkem kui teater.

"Mulle tõesti meeldib mu töö, selles suhtes olen ma tõmmanud loterii peavõidu. Mul on kõik korras, ma tahan minna hommikul tööle ja õhtul tahan minna koju."

Gerly on õnnelik inimene.

Andrus Vaarik, "Georgi" lavastaja ja sõber:

Mul on ainult head sõnad Gerly kohta: kompromissitus, jäägitu süvenemine, nõudlikkus, mis kõik on ühendatud helge, toreda ja sõbraliku inimesega. Töö ja vaba aja hoiab ta kuidagi väga professionaalselt lahus. Temaga on lihtne koos töötada, sellepärast et ta teab, mis ta tahab. Gerly on täpne, konkreetne, asjalik, vaimukas, stiilne, ootamatu. Ta improviseerib väga kindlates raamides ja on ehtne näide sellest, et reeglid teevad vabaks. Ja lihtsalt armas inimene - temaga võib luurele minna.

Fotod: Meeli Küttim, Alan Proosa, Priit Grepp, Smithbridge Production

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:22
Otsi:

Ava täpsem otsing