Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Turg on parem lahendus kui Skandinaavia tee

Suuremal osal arenenud riikidest on raske tulla toime globaliseerumise ja konkurentsiga madalapalgalistest maadest. Seevastu Skandinaavia riikidel - Taanil, Soomel, Norral ja Soomel - näib see olevat õnnestunud.

Skandinaavlaste majanduskasv on muidugi tagasihoidlik. Nende keskmine aastane SKP kasv 1995-2005 oli 2,2%, samas kui ülejäänud 15-liikmelise ELi kasv oli keskmiselt 2,8%. Aga per capita SKP ja töötuse näitajad on Skandinaavias head. Keskmiselt oli Skandinaavia riikide per capita SKP 39% kõrgem kui teistel ELi riikidel ning nende keskmine töötuse tase püsis 6,7% juures, võrreldes ülejäänud vana Euroopa 8 protsendiga.

Mis on Skandinaavia riikide edu saladus? Üks seletus on, et heade majandusnäitajate taga on Rootsi julge tooteturgude liberaliseerimine, Taani asenduspalkade süsteemi karmistamine ja Soome Nokia ime.

Aga need tegurid suudavad Skandinaavia riikide edu vaid osaliselt selgitada. Madalal töötuse tasemel ja kõrgel per capita SKP-l on ka üks väga otsene põhjus: riigitöötajatel on hõivatute seas väga suur osakaal. Kui töö erasektoris pole enam konkurentsivõimeline, siis tundub töö riigisektoris tööhõive suurendamiseks lihtsa lahendusena.

Skandinaavia riikides on riigi osakaal tööandjana jahmatav. Rootsis on 33,5% "sõltuvatest hõivatutest" (tööhõive, millest on välja arvatud iseendale töö andjad) ning Taanis 32,9%. Skandinaavias keskmiselt töötab riigisektoris 32,7% tööjõust, samas kui ülejäänud 15-liikmelise ELi keskmine on 18,5%. Saksamaal, mis on Euroopa kõige suurem majandus, on riigisektori osakaal tööhõives vaid 12,2%.

Seega aitab valitsus tööandjana piirkonna töötuse madalal hoida. Veel enam, see seisab suuresti ka kõrgete per capita SKP näitajate taga, sest riigiametite loodud lisaväärtus moodustab osa SKPst. Skandinaaviamaade riigitulude arvutamise reeglid näevad ette, et valitsussektori panust SKPsse arvestatakse turuhindade puudumisel riigisektori töötajatele makstavate palkade alusel, sõltumata sellest, kui tootlikud või kasulikud need töökohad on.

Piltlikult on Skandinaavia riikide erinevus näiteks Saksamaast järgmine. Sakslased koguvad osa erasektoris loodud lisaväärtusest maksudena kokku ning maksavad selle raha siis töötutele abirahana välja. Skandinaavlased aga annavad töötutele töölaua ja arvestavad töötu abiraha osana riigisektori loodud lisaväärtusest ning seega ka osana SKPst.

Peale Skandinaavia edu taga peituva raamatupidamistriki aitab riigisektori suur osakaal tööhõives selgitada ka üht kõige tõsisemat probleemi, millega lääne majandused täna silmitsi seisavad.

Kapitali vool madalapalgalistesse maadesse, spetsialiseerumine, tootmise ja teenuste riigist väljaviimine ning sisseränne on lihttööliste hinda kõikjal lääneriikides langetanud. Ometi ei taheta tegelikel palkadel lasta arusaadavatel sotsiaalsetel põhjustel langeda.

Kui riigid tahavad oma lihttööliste (või vähemotiveeritute) sissetulekut samal tasemel hoida, siis on neil neli võimalust. Parim neist on oskusteta töötajaid koolitada, aga see on keerukas ja aeganõudev protsess.

Lühemas perspektiivis jääb kolm võimalust. Esimene neist on sundida erasektorile peale miinimumpalga nõuded. Selle strateegia on valinud enamik ELi maid, eriti Saksamaa. Selle tulemuseks on aga massiline tööpuudus.

Teine võimalus on maksta asenduspalga asemel palgatoetusi. See ühtlustab palkasid, mis on vajalik, kui tahetakse saavutada kõrget tööhõivet ilma lihttööliste palku langetamata. Selle strateegia on valinud USA, mis pakub teenitud tulu põhjal arvestatavaid maksusoodustusi. Ka tänavune Nobeli majanduspreemia laureaat Edmund Phelps on seda lahendust pooldanud. Kolmas võimalus on Skandinaavia tee, kus palgad hoiab kõrgel valitsuse nõudlus tööjõu järele.

Kui paljud majandusteadlased peavad halvimaks Saksamaa ja parimaks Ameerika strateegiat, siis Skandinaavia lahenduse võib paigutada nende vahele. On igatahes parem lasta inimestel linnaparke koristada või laste ja vanurite eest hoolitseda kui mitte midagi teha, nagu Saksamaal. Isegi kui see kunstlikult SKPd paisutab, tehakse midagi kasulikku ära.

Samas võib siiski veelgi paremaks pidada seda, kui selle üle, mida piiratud oskuste ja vähese motivatsiooniga tööjõud toota suudab, otsustab turg. See räägib USA palgatoetuste süsteemi kasuks. Seega on Skandinaavia tee küll rohkem kui vaid raamatupidamistrikk, aga see pole ka parim viis globaliseerumise väljakutsetega toime tulemiseks.