Kui Adidase toss oleks eestlaste toode?

Adidase toss on tore suss, aga kallis. Sellest võiks ekslikult järeldada, et kui Adidase toss oleks Eesti toodetud, siis oleks rahvas rikas. Paraku asi nii pole, sest sussi tootja saab sussi lõpphinnast väga väikese osa.

Palju on räägitud allhanketöö madalast lisandväärtusest. Et allhankepõhine majandus tuleb asendada teadmispõhise majandusega. Aga mis see teadmispõhine majandus on?

Teadmispõhise majanduse all mõistetakse äri tegevusaladel, mis nõuavad palju teadmisi ja mille tooted on eeldatavasti kõrgema hinnaga.

Paraku on nii, et teadmissisukad tooted on küll kallid, aga see ei pruugi tähendada suurt lisandväärtust. Nii nagu lihtne allhanketöökoda võib pankrotti minna, on ka suured keemiatehased ja arvutitootjad leidnud kuulsusetu lõpu pankrotihalduri käe all.

Jooksutoss, mis on suhteliselt madala tehnoloogiaga toode, võib samas õigete eelduste korral omandada väga kõrge lisandväärtuse. Tossu tootekulud on 150 krooni, aga müügihind 2500 krooni. Vahel tundub, et tegemist on petuskeemiga.

Meie, tarbijad, ostame seda kallist kinga siiski omast vabast tahtest. Me lihtsalt väärtustame Adidase tootmisvälist panust oma tootesse tootmiskuludest umbes kümme korda rohkem.

Ma ei taha küll alahinnata Adidase panust oma tossu turustamisel, aga see ei ole see, mida me teadmispõhise tööstuse all esimeses järjekorras silmas peame. Adidase osa oma tootes on arendus, logistika ja turustus, ent peamiselt annab ta meile imago, mille eest oleme valmis rasket raha välja käima. Tootmine on pea alati allhankena tehtud.

Teadmispõhine tööstus ei garanteeri majanduslikku edu ka seepärast, et teadmistegi vallas on konkurents kõva. Nii nagu lihtsas tootmises on madalapalgalise tööjõu pakkujate seas suur konkurents, on see olemas ka haritud tööjõul India inseneride näol, kellele iga päevaga lisandub meeletu hulk hästi haritud ja eduhimulisi hiinlasi.

Otseste tootmiskulude ja müügihinna vahena mõõdetuna ei pruugi lisandväärtus olla proportsionaalne toote keerulisusega.

Eesti majandusedu ei peitu mingis imekallis ja keerulises masinas. See imemasin võib tekkida, aga sellest ei saa eesti rahva edu võti, sest sõltumata sellest, kui edukas ta ka pole, puudutab see ainult väikest osa eesti rahvast. Uskuge või mitte, aga soome rahvas töötab enamasti kuskil mujal kui Nokias.

Struktuurselt võib edu otsida ainult efektiivsusest. Toote või teenuse pakkumine võib olla odav või kallis, aga terve protsess peab olema efektiivne ja igal järgneval aastal efektiivsem kui eelmisel. Edu võti on pidevalt paranevas efektiivsuses.

Efektiivsust tuleb taotleda tegevuse igas lõigus. Ka ühiskonnakorraldust tuleb muuta efektiivsuse nimel ning ressursikadusid ja raiskamist tuleb pidevalt vähendada.

Alates 18. sajandi tööstusrevolutsioonist on toimunud üks pidev tootlikkuse tõus keskmiselt 5% aastas. Oleme jõudnud olukorda, kus otsesed tootmiskulud hõlmavad vähem kui neljandiku kauba hinnast. Sellest võib järeldada, et kolm neljandikku kauba lõpphinnast pärineb muudest allikatest kui tootmisest, sealhulgas protsessidest, mis on tihti seotud ühiskondlike ja poliitiliste otsustega. Seega on ühiskonna ja ettevõtluse koostöö ülioluline ja iga aastaga üha kasvav.

Eesti probleem ei ole suur ja kallis riigi bürokraatia, sest võrreldes meie konkurentmaadega pole see suur. Efektiviseerimise potentsiaali tuleb aga otsida selles, mil viisil ühiskond ettevõtlust toetab või takistab. Ettevõtlus tuleb muuta efektiivsemaks alates ettevõtte registreerimisest kuni likvideerimiseni.

Ebaefektiivsuse üheks väikeseks ilmekaks näiteks on kohustus täita tööraamatut, mis on oma praktilise tähenduse täielikult kaotanud.

Et muuta Eesti ettevõtluskeskkond efektiivseks, on vaja palju rohkem kui ainult madalaid ettevõtlusmakse. Vajame efektiivsust ehk otse öeldult lihtsat ühiskonda - aga lihtsus on suhteliselt keeruline asi.

Autor: Jaan Mihkel Uustalu