Mööblitootjate TOP

Liivi Tamm 01. november 2006, 00:00

Ehitajat on raske leida. Spetsiaaltööjõudu napib. Korterit on keeruline sisustada. Tähtaeg on pool aastat.

Rääkige midagi uut, ohkab tellija resigneerunult. Ja siis tähendabki eufooriline buum, et suurenevate käibe- ja kasuminumbrite kõrval tuleb nii mõnelgi ontlikul firmajuhil käised üles käärida, et omas kodus lihtsamad ehitustööd tehtud saaksid.

Uut diivanit siiski ise ei ehita ja siin tuleb tunnistada, et defitsiidi aeg on tagasi: kodumaise mööbli tellija peab tihtipeale arvestama kuudesse ulatuvate tähtaegadega või leppima tüüplahendustega. Kes otsib isikupära, peab kannatust varuma või tuttavaga althõlma sotid selgeks rääkima.

Olulisi investeeringuid tootmisvõimsuste suurendamiseks on küll teinud pea kõik mulluses mööblitootjate TOPis kõrgeid kohti teeninud ettevõtted, ent järjekordade lühenemist pole ilmselt niipea loota: partnerid välisturul ootavad samuti suuremaid koguseid.

Nõnda teebki sisustuspoodides võidukäiku välismaine mööbel. Peaasi, et midagigi kätte saab, loodab ostja…

Tootmisse investeeritud miljonite tõttu pidi Bellus Furniture OÜ eelmisel aastal leppima kohaga mööblitootjate pingerea teises kümnes, tänavu ollakse aga liidrikohal tagasi.

"Ei või olla!" on Bellus Furniture tegevjuhi Urmas Auna esimesed sõnad pärast pisukest pausi, kuuldes ajakirjanikult uudist firma taastõusust mööblitootjate TOPi tippu. Hetk hiljem tõdeb ta, et ega selles midagi eriskummalist ka pole, oldi tänavu ju esmakordselt ka maakondliku TOPi võitjad.

Eelmisel korral tuli firma esikohale 2003. aastal. Nüüd oli hea võimalus käia kaemas, mis ettevõtte arengus vahepeal muutunud on. Toona firma mööblitootmist külastades oli juttu ruumide nappusest ja laienemiskavadest.

Tänaseks on siin tubli samm edasi astutud. Eesti mööblitööstuse jaoks on see samm ehk väike, aga Bellus Furniture jaoks kindlasti suur.

Firma tegevjuhi Urmas Auna kinnitusel on viimaste aastatega lisandunud paar tuhat ruutmeetrit lao- ja tootmispinda, teist sama palju on ehitamisel ning peaks valmima aasta lõpuks.

"Ainuüksi tänavu oleme paigutanud tootmise laiendamisse kuni 17 miljonit krooni," lisab Aun. "Samuti on suurenenud töökäte arv ettevõttes, täna töötab siin endise saja asemel juba kakssada inimest."

Suurt rõhku pannakse ka tootearendusele. "Kvaliteet ja tootmise paindlikkus aitavad meid edasi," selgitab Aun. "Meil läheb iga nädal töösse umbes kaks uut mudelit. Tellimuse suuruseks võib olla üks tumba või siis sadu diivaneid, kõik nad on meile ühtviisi olulised."

Samas tunnistab Aun, et mahtude kasv on olnud uute tootmispindade valmimisest kiirem, leevendust peaks tooma aasta lõpuks valmiv hoone. "Üritame oma toodangut lattu mitte kuhjata. Kõik, mis valmis, peab võimalikult ruttu ka tellija suunas liikuma," lisab ta.

Omanik Rolf Relanderiga uusi tootmisruume vaatama minnes hakkab kõigepealt silma, et eelmisel korral koridorides kõrgunud porolooni- ja kangakuhilad on leidnud tunduvalt ruumikama asukoha.

"Hetkel on valikus ligi 300 katteriiete tüüpi. Eelistatud on heledates toonides tekstiilid, naha osa kogutoodangust moodustab vaid kümnendiku. Et teha igast uuest kattest poodide tarbeks näidiseid, kulub umbes viiskümmend meetrit kangast. See on meie jaoks suur kulutus, aga samas aitavad näidised ka paremini müüa," räägib Relander.

Ühes uues tootmisruumis lõigutakse suurtest poroloonikuubikutest parajaid tükke, mida kasutakse polsterdamiseks. "Varem tehti poroloonilõikamist meile alltöövõtuna, nüüd valmib kõik vajalik kohapeal. Samuti täidame nüüd ise diivanipatju. See padjahunnik, mida te näete, on vaid ühe päeva tagavara," selgitab Relander. Sisse tuuakse vaid kangas ja furnituur (ehk siis mööblijalad, käetoed jne).

Katteriide lõikamine toimub Relanderi sõnul arvuti targal juhtimisel. "Vastavalt joonistele sobitab arvuti lõiked nõnda, et võimalikult vähe kangast kasutamata jääks.

Tootmisahela lõppu, polsterdajale jõuab kogu lõppviimistluseks vajalik täielikult komplekteerituna. Nii ei pea ta kogu tarvilikku kraami mööda tootmist taga otsima. Aasta lõpus valmiv tootmishoone peaks hajutama ka siin kõrguvaid diivanikuhjasid," visandab Relander hoogsalt firma tulevikku.

Bellus Furniture omaniku Rolf Relanderi hinnangul on viimaste aastatega hakanud muutuma ka eestlaste mööblieelistused.

"Kui varem osteti rohkem sellist konservatiivset pehmet mööblit, siis nüüd on kohalikud nõudmised tihtilugu uuenduslikumad kui näiteks alati väga trendialtis Helsingis," räägib Relander.

Tema kogemuse järgi muutub näiteks Soomes uute toodete edu Helsingist põhja poole liikudes. Helsingis hinnatu võib Oulu inimesele sootuks vastuvõtmatu olla. "Kui Helsingis on uued mudelid juba edukalt müügis, ei maksa neid veel traditsioonidest kinnihoidvale Põhja-Soome kaupmehele pakkuma minna," hoiatab ta.

TOPi 2. koht: Eestlane armastab Arensi mööblit Erinevalt paljudest teistest tootjatest jääb lõviosa Arens-Mööbli toodangust Maarjamaale, tänaseks on Arensi sisustus umbkaudu 50 000 Eesti kodus.

Värvitud ja täispuidust mööbli eelistajaid on eestlaste seas umbes ühepalju, viimasel ajal ostetakse üha enam spoonitud kööke. "Spoon on moes. Palju nõutakse ka kõrgläikelist mööblit," kirjeldab ettevõtte juhatuse liige Jaan Arens nõudlust.

Ettevõtte Tartu külje all asuva tootmishoone kontoris on popimad mudelid ka vaatamiseks välja pandud: pähklist, pöögist ja tammest kapiuksed vupsavad stendilt, valik võtab köögimaailma uustulnukal silme eest kirjuks. Arensi puldiga juhitavad kapivalgustid ja puutetundlikud uksed peaksid teenima rahuloleva noogutuse ka nõudlikelt klientidelt. Köökidegi väljanägemine on mitmekesine - uute disainide kallal töötab ettevõttes 15 inimest. "Kahte ühesugust kööki ei ole. Tootja jaoks muutuvad köögid üha keerulisemateks, aga eks me üritame trendile jaole saada," räägib Jaan Arens.

Kuigi juba praegu rändab kolmkümmend protsenti ettevõtte toodangust piiri taha, plaanitakse lähitulevikus siiski ekspordi kasvu. "Meil on Norras kindlad koostööpartnerid, kelle osakaal ekspordis kasvab pidevalt, üha tihedamalt suhtleme ka Rootsiga," kirjeldab Jaan Arens. "Ilmselt võib järgmisel aastal juba umbes pool toodangust ekspordiks minna."

Ehitusbuum ja kiirelt kerkivad uuselamurajoonid on aga venitanud köökide tellimisjärjekorrad lausa uude aastasse. "Suured mahud on teinud keerulisemaks ka materjalide hankimise. Enamik materjale on meil laos olemas, nood tulevad otse näiteks Grassi, Nodego või Koskiseni tehastest, osa on aga spetsiaaltellimused," kirjeldab Jaan Arens olukorda. "Õnneks valmib aasta lõpuks ka 45 miljonit krooni maksev juurdeehitus, mis kahekordistab tootmisvõimsuse. Osa seadmeist hakkab uutes ruumides tööle juba robotmeetodil, inimesele jääb programmeerimine ning masina seadistuse kontroll."

Ka tänases puhtusest kiiskavas tootmishoones on tehnoloogia roll aukartustäratav -kontoris arvutis programmeeritud töö valmistab masin, tootmise ajutrust on koondunud arvutite taha.

Ettevõtte algusaegu ei meenuta tänane tootmisprotsess enam sisuliselt millegagi: "Alguses olime sisuliselt ise puusepad, müttasime põlvini saepurus," meenutab Jaan Arens esimeste köökide valmimise saagat. "1995. aastal soetasime esimesed tootmisruumid ja saime Rootsist kasutatud seadmed osta."

Oluliseks sõlmpunktiks firma arengus sai 2004. aasta, mil valmis 5000 m2 sisustatud tootmispinda, lisaks soetati 4 miljonit krooni maksev värviliin. "Kindlasti hoogustas ettevõtte tegevust ISO 9001:2000 kvaliteedijuhtimissertifikaadi saamine," kinnitab Jaan Arens. "2005. aastal tõmbasime hinge, suuri investeeringuid ei teinud, sellest siis ka suur kasumihüpe."

TOPi 3. koht: Aastakümnete kogemus tõstab Baltimaade liidriks AS Kitman tõuseb samm-sammult: riskid on seejuures hajutatud, ükski projekt ei moodusta üle 10% käibest.

1936. aastal asutatud ettevõttel on pikk ja põnev ajalugu. 70 aasta jooksul on toodetud nii akna- ja uksehingesid, pliidiuksi, praeahjusid, pliidiplaate ja -reste, vankriprusse, loorehasid, kartulivõtjaid kui ka äkkeid, samuti jalgrattaid, autosid, pagaritööstuse seadmeid ning traatkorve. Täna on ettevõte Baltimaade üks suurimaid kaubandussisustuse ning metallmööbli arendajaid ja tootjaid, valmistatakse ka küttekoldeid ning postkaste.

ASi Kitman 2005. aasta kasum oli üle 15 miljoni ning käive 98 miljonit krooni, mis tähendab 2004. aastaga võrreldes 25protsendilist kasvu. Firma arengut kommenteerides sõnas tegevjuht Ilo Rannu, et plahvatuslikku arengut pole firma tegutsemisaastate jooksul olnud: "Oleme pigem samm-sammult ülespoole läinud."

Ka 2005. aasta tõus oli ühtlane - Kitmanil pole olnud ühtegi projekti, mis moodustaks enam kui 10% käibest. "Me ei taha, et meile dikteeritakse, kuidas turul käituda. On tähtis, et meil oleks hea kliendibaas, ettevõtte areng oleks stabiilne, et me poleks surve all ning suudaksime turul olla võrdsed partnerid."

Alates 2000. aastast on Kitman üha enam keskendunud kaubandussisustuse arendamisele ja tootmisele, kuhu on tehtud ka enim investeeringuid. Kaubandussisustuse suur osakaal väljendub ka kogukäibes - 2005. aastal moodustas see 49.8 miljonit krooni ehk 49,2% kogukäibest.

Tegevjuhi kinnitusel on eesmärk saada juhtivaks kaubanduskeskkonna arendajaks ja tootmisüksuseks Baltoskandias. "Baltikumis on Kitman oma positsiooni juba kindlustanud, põhilised konkurendid on suured Saksamaa, Soome ja Rootsi tootjad ja arendajad."

Eksport moodustab Kitmani toodangust lõviosa. 2005. aastal eksporditi üle 60 protsendi toodangust. Põhilised turud on Soome, Rootsi ning Läti. Ekspordivõimaluste laienemine on Ilo Rannu väitel ka Kitmani peamine kasvuallikas. Selle aasta esimese 8 kuu käibest tehti 36% Soomes, 30% Eestis, 20% Rootsis. Põhiturg on seega hetkel Soome ning see on pikalt kavandatud strateegiline suund.

Samas rõhutas Ilo Rannu, et lihtsalt jalajälge ei ole mõtet juurde tekitada: "Oleme üritanud minna turule siis, kui selleks on õige aeg."

Ettevõttel on filiaalid Lätis ja Soomes, suurt potentsiaali nähakse Leedus. "Venemaa on suur ja meile väga lähedal, kuid ebastabiilne. Kuna turule minekuga kaasnevad märkimisväärsed investeeringud, peame ootama, kuni sealne turg stabiliseerub," selgitas Rannu riskide hindamise vajalikkust.

Täna ei mõelda ettevõttes siiski mitte niivõrd kasumi, kuivõrd ettevõtte kasvatamisele. Põhieesmärk on end stabiliseerida, korrastada ja valmistuda uueks tõusuks. "Eesmärgid on märksa kõrgemad kui sajamiljoniline käive - tahame kindlasti areneda ja laiendada end ühiskondliku mööbli turule nii Eestis kui ka väljaspool. Eesmärk on luua oma brändi all tugev sisustusettevõte."

Ilo Rannu tõi ettevõtte eelistena Eesti turul esile firma suurust, kogemusi ja head tehnoloogilist baasi. "Oleme investeerinud ka töötajate heaolusse ning olme- ja töötingimuste parandamisse. Ühel hetkel raha enam inimesi kinni ei hoia, siis peavad mingid muud väärtused olema," lisab ta.

Tähtajad peavad lühenema Mullune aasta möödus investeeringute tähe all. Nagu paljudel teistelgi tootjatel, tuli meilgi investeerida tehnoloogiasse, eriti tahaks esile tõsta üleminekut vesilakkidele. Lenduvate orgaaniliste osakeste (VOC) eurodirektiiv on jõustumas, nii et siin pole ka teistel toojatel selle investeeringu eest pääsu. Ei teagi, et Eestis keegi teine oleks sellele juba üle läinud. Meiesuguse väikese ettevõtte jaoks oli too 5 miljoni kroonine investeering päris suur.

Mööblitööstuse üldise probleemina tooksin esile tooraineturu, see puudutab eriti allhankega tegelevaid ettevõtteid ja palkade kasvuga seonduvaid küsimusi. Meie ettevõttes ei anna asi nii valusalt tunda, suudame tööjõudu ise välja koolitada. Joonestajaid ja tehnolooge koolitab ka meie lähedal asuv Võrumaa kutsehariduskeskus, liinitöölisi tuleb muidugi ise õpetada.

Murelikuks teevad ka tähtajad: hankijad ei suuda tootjaid piisavalt kiiresti varustada. Meie ettevõttest saab hetkel kauba kätte pooleteise kuuga, enne oli tähtajaks kolm nädalat. Järgmisel aastal loodame tarnetähtaja siiski kuupikkuseks saada.

Möödunud aasta oli mööbliturul hea, see tõi endaga uued lepingud ja suuremad kogused. Aasta üheks märksõnaks on ka tootmise automatiseerimine - meil on suurenevate mahtude juures inimesi isegi vähemaks jäänud. Need ajad on selja taha jäänud, kus masinaostu asemel rakendati tööle neli inimest - palgakulud ja tööjõupuudus on selleks piisavalt suured. Meil pole tööjõupuudus siiski üle pea kasvanud, tuleb lihtsalt maksta konkurentsivõimelist töötasu.

Probleeme tekitab tooraine, nii selle mahud kui ka hinnad, seda just seoses suure kasvuga. Majandusbuumiga on raske väiksemate asjade tegemiseks tarnijat või ehitajat leida. Meie tellime ca 80% väljastpoolt Eestit, näiteks Venemaalt, Poolast ja Rootsist, aga ka sealt ei saa siiski vahel kätte neid mahte, mida vaja oleks, ning siis oleme Eestist juurde ostnud. Tuleb siiski tunnistada, et Eesti on kallis riik.

Meile tähendas mullune aasta kasvu välisturgudel, arengut koduturul ning investeeringuid uude tehnoloogiasse ja seadmetesse.

Mööbliturul toimunud sündmustest võiks mainida Thulema omanikevahetust, erimööbli valmistajate Haglundi ja Lindal Private'i pankrotte ja Estconde Interiori sulgemist.

Tõusva majanduskasvuga on tõsiseks probleemiks kujunenud oskustööjõu nappus. Kahjuks ei vasta meie kutsehariduse tänased tehnilised võimalused kaugeltki tööturu vajadustele.

Tööjõuturult kõrvale jäänuid sobib enamasti kasutada vaid abitöödel. Tänapäevane mööblitööstus eeldab ikkagi oskusteavet, inseneriharidust, programmeerimisoskust jm. Need ajad, mil käiku läksid höövel ja peitel, on jäädavalt möödas.

On ilmne, et vajadus täiendava tööjõu järele on möödapääsmatu. Juhul, kui Läti-Leedu teevad need otsused enne, võivad meile jääda vaid riismed.

Valdkonna TOPi pääsemiseks pidi ettevõtte vastava valdkonna tegevuse osakaal käibest olema vähemalt 50%. Samuti peab ettevõte olema tegutsenud kahel järjestikusel täismajandusaastal.

TOPi koostamiseks tellis Äripäev justiitsministeeriumi registrikeskustest eelmise aasta majandustulemuste põhjal käibelt suurimate ettevõtte andmed. Andmed saadeti ettevõtetele kontrollimiseks ja paluti neid täiendada puuduvate majandusnäitajatega.

Ettevõtted seati pingeritta kuue näitaja põhjal. Arvutamise aluseks võtsime 2005. aasta käibe, käibe kasvu võrreldes 2004. aastaga, 2005. aasta kasumi majandustegevusest, kasumi kasvu võrreldes 2004. aastaga, rentaabluse aastal 2005 ja omakapitali tootlikkuse aastal 2005.

Iga näitaja põhjal reastati ettevõtted edetabelitesse, iga koht järjestuses andis kohale vastava arvu punkte. Kuue tabeli punktid liideti. Võitis kõige vähem punkte kogunud ettevõte.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:22
Otsi:

Ava täpsem otsing