L'Arancial napib külalisi

Heidi Vihma 03. november 2006, 00:00

Esimene hetk L'Arancias tekitas kohmetust - mina olin kostüümis ja abikaasa ülikonnas, ometi tehti meile lahke ettepanek garderoobi midagi ära anda.

Jätsime siiski lahti riietumata, pealegi näeb lõunastav mees pintsakus kenam välja kui särgiväel.

L'Arancia tähendab itaalia keeles apelsini. Sisekujundus on pidulik ja piisavalt hubane, on ka mõningaid viiteid apelsinisalule.

Vähe on restorane, millel oleks parem vaade kui siinsel - ikkagi kesklinn, hea ajaviiteks möödakäijaid vaadata.

Aga suurema osa aknatagusest täidavad ära kitsa kõnnitee äärde pargitud autod, need on lauast napilt paari meetri kaugusel ja üleni hästi vaadeldavad. Inimesed mahuvad kõnniteel käima küll, kui hästi akna ligi hoiavad.

Menüüs on mozzarella-tomati salat, Vahemere kalade carpaccio, Vahemere lihavalik, pastad, aga klaasikaupa on võimalik ainult Tšiili ja Lõuna-Aafrika veine tellida.

Usun, et on olemas inimesi, kes täiuslikku maitseelamust taga ajades tellivad veinikaardilt pudeli toiduga kõige paremini sobivat veini, joovad sellest ära klaasi või kaks ja jätavad ülejäänu joomata.

Mina nende hulka ei kuulu, raha ei jätku ja seepärast pidin ilusate Itaalia toitude juurde Tšiili veini jooma.

Praegu, tagantjärele, restoraniskäiku meenutades näen L'Arancia koduleheküljelt, et neil on veinikaardil ka Itaalia veine klaasikaupa võimalik tellida - kolme punast ja kolme valget.

Miski ei klapi - meile sellist võimalust ei pakutud, kuigi küsisime veel eraldi üle.

Vahemere lihavalik on tohutu taldrikutäis klassikat: salaamid, singid ja hea hulk rukola't. Oleks ainult natuke Itaalia veini siia juurde…

Jagasime singid omavahel ära, ühele sööjale oli seda liiast. Selle roa juures peaks kiitma pigem restorani varustajat kui kokka - oli hea valik küll. Koka käe alt tulnud asjad polnud enam nii head.

Nimi oli ilus - pardifileerullid kanamaksaga, serveeritud õuna-pirnisalati ja karamelli-balsamiäädikakastmega, hind kah - 250 krooni, aga roog oli jahtunud, kanamaks ülepraetud, kartulid kõvad ja pardifilee kuiv. Kurb ja kallis.

Apelsiniravioolid fontina-juustu-koorekastmes olid justkui väsinud, kah natuke jahedad, ravioolidel polnud viga, päris toreda apelsinimaitsega, aga kaste oli tuhmivõitu ja igav.

Ka mascarpone-kook oleks vajanud rohkem ja säravamat kastet, ühtlane magus läägus ei leidnud metsamarjadest ja vaaarikasiirupist piisavat tasakaalustust.

Ikka juhtuvad ettekandjad küsima, et kuidas maitses. Enamasti tundub see tööandja poolt pealesunnitud kohustusena, millele nagu ei tahakski midagi vastata.

L'Arancia ettekandja küsis sedasama, aga seekord kõlas see nii, et ma jäin uskuma, et ta seda tõepoolest teada tahab. Ja kui ta kinnitas, et annab kokale meie kriitika edasi, siis ma jäin teda jälle uskuma. Nii et ma loodan, et järgmine kord läheb juba paremini.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:42
Otsi:

Ava täpsem otsing