Sõda vale vaenlasega

Garri Raagmaa 07. november 2006, 00:00

Hiljuti oli Äripäeva veergudel väitlus, mille käigus Läänemaa arenduskeskus kutsus üles oma maakonda investeerima ja Tallinna linnapea vastas sellele veidi valuliselt. See tõstis üles vana küsimuse: kas regioonid konkureerivad?

Mida arvata näiteks või(s)tlusest USA osariikide vahel, mille promotsioonifondides põletatakse miljoneid (dollareid) ja erainvestoritele pakutakse sooduspakette, mis lähevad USA maksumaksjale laekumata maksude või otseste investorite toetustena maksma miljardeid aastas?

Jänkimaa professor Paul Krug-man ei saa aru, kuidas säärasest konkurentsist kasu saab olla. Tema väitel pole erinevalt ettevõtetest riikide-regioonide puhul tegemist nullsumma mänguga: kõigil on kasu, kui naabril läheb hästi, ja kõigil tekib probleeme, kui naabril halvasti.

Osariikide konkurents kingituste tegemisel suurkontsernidele hoopis nõrgendab regioonide konkurentsivõimet, sest nimetatud miljardid võetakse elanike heaolu (sotsiaalsfääri) või ettevõtluskeskkonna (teede, võrkude) arvel.

Meenub, kuidas Sunder-landi (Kirde-Inglismaa) aren-guagentuuri härrad kirusid konkurentidest musti trikke tegevaid šotlasi ja raudset Margareti, kes andis nende mitme aasta arenduseelarve Siemensile pooljuhtide tehase rajamiseks. Viimane tuli ja ehitas. Palkas ja koolitas brittide rahaga 2000 töötajat. Ja laskis paar aastat hiljem lahti - nael oli kallimaks muutunud.

Teisalt ei kaasne investoritega ainult uued töökohad ja kasvav maksutulu, mille pärast luuakse arengumaades eksporditootmise tsoone, vaid ka uus tehnoloogia, parem töökorraldus, uued oskused, turud jne. Et seda positiivset saavutada, on riikidel-regioonidel ellu kutsutud mitmesajapealised agentuurid, kes meelitavad kohale neid, kelle teadmisi ja tehnoloogiat tõesti vaja, räägivad investoritega läbi ja loovad aluse koostööks regiooni ettevõtetega, et viimaste konkurentsivõimet tõsta.

Regioonid püüavad end ka üldisemalt turundada, et kasvatada tuntust, millest sõltub kaupade, kinnisvara ja töötajate hind ehk regiooni heaolu.

Nii et riigid ja regioonid ikkagi konkureerivad, rääkigu mõned professorid, mida tahavad. Ent palju enda kiitmisele ja turundamisele kulutada?

Mõistagi tekib eeltoodud kahe vastandliku seisukoha juures küsimus õigest mahust. Avaliku rahaga ei saa riskida sarnaselt eraprojektidega. Ja ikka on poliitikuid, kes regiooni reklaamimise püha üritusega üritavad valijate hääli koguda. Ka ei ole regiooni müümine ja maine kergitamine tavakauba müümine: tuleb arvestada regioonis elavate inimestega, kellel mõnele ikka miski ei meeldi. Identiteedi muutmine ja maine tõstmine võtab kaua aega ja tulemus pole kunagi 100% tagatud.

Samas on regiooni müümiseks palju enam võimalusi kui ettevõtjal kauba müümiseks: sündmuste-ürituste kajastamine rahvusringhäälingus või veebimeedia vahendusel ei maksa palju. Nutikas turunduskava kasutabki olemasolevaid üritusi ja võib saavutada väikese lisakuluga häid tulemusi. Läänemaa algatus kuulub vististi taoliste sekka ja saavutatigi kõrgendatud tähelepanu.

Eesti rahvasuugi väidab, et kes siis ikka oma saba tõstab, kui mitte koer ise. Läänemaa kampaania teeb eriti sümpaatseks kahetsusväärne olukord, kus Eesti riik on oma ajaloolised ja tänini kenasti toimivad turualad - maakonnad halduslikult nõrgestanud, mis paratamatult on negatiivselt mõjutanud ettevõtluse arengut neis.

Paljud ettevõtted, kes suuremates linnades ruumi- või tööjõupuuduses vaevlevad, saaksid soodsa laienemisvõimaluse maakondades. Euroopas ja Põhja-Ameerikas oli suuremat sorti tööstuste linnast välja kolimise laine 1980ndail (paljuski regionaalpoliitikate toel). Aga tänini on enam ruumi ja stabiilsemat tööjõudu nõudev tootmine ja mõistagi rekreatsioon rohkem väikelinnade-regioonide pärusmaa.

Et Tallinna kinnisvara- ja palgaralli võtab üha hullemaid tuure, on Läänemaa kutse vägagi õigeaegne - niikuinii kolib suur osa tootmisest Tallinnast (aga ka Helsingist) lähiaastail odavamasse keskkonda. Arenduskeskusel on vaid vaja leida moodus külades veel leiduvate vabade töökäte töö juurde toomiseks ning oskuste taastamiseks-täiendamiseks.

Oleksin aga ettevaatlikum filiaalide suhtes: täna siin, homme seal, arendustöö ja otsustajad kuskil kaugel. Kui kaugjuhitavaid harutehaseid liiga palju sigineb, võib kriisi korral massiline sulgemine väga valus olla. Investoreid tasub valida: suur sissetulija võib halvata näiteks tööjõu ülesostmisega kohalike väikeettevõtete arengu. Ja kui see suur kolakas ? la Siemens mujale kolib, võib häda olla veel suurem kui enne.

Tallinn peaks tööstuste väljakolimisest maakondadesse aga pigem rõõmu tundma: saab õhu puhtamaks, liikluse lobedamaks ja ruumi kallimatele kontori- ja kõrgtehnoloogilistele töökohtadele. Linnapea peaks enam pead valutama eeslinnade kasvu, õigemini ennekõike linna elukeskkonna pärast, mis elanikud ja nii ka maksutulu lähivaldadesse ära viib ja tänavad umbe ajab.

Regioonid konkureerivad küll, aga mitte nagu ettevõtted. Kui regiooni reklaamimine ei maksa hingehinda, siis tasub seda ikka teha, aga mõistagi mitte stiilis, et see teine (Tallinna) pesupulber jätab särgile plekid. Teisalt ei ole ühestki Eesti linnast või maakonnast Tallinn-Harjule konkurenti, sest turud on liiga erinevad.

Tallinn ja terve Eesti peab konkureerima pigem teiste Euroopa metropolide ja regioonidega, ja siin oleks hea tugev tunne, kui tagakontorid-töökojad maakondades toimiksid samuti tipptasemel tehnoloogia ja töötajatega. Seega: töö tuleb vastavalt eeldustele ära jaotada ja linnade-regioonide vahel enam koostööd teha.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing