Ise tehtud, hästi tehtud

Isetegemise põhjus on soov erineda. Esimest korda õmbles Kairi endale seeliku ema vanast drappmantlist viiendas klassis, teised käisid tollal veel koolivormidega. Hoolimata jõupingutustest mitte teistega sarnaneda, on ka Kairil ette tulnud kõigile naistele tuttavat kurba olukorda, kus linnas jalutab vastu täpselt samasuguses kostüümis inimene.

Kairil on tihe töögraafik, väike beebi, sisseseadmist ootavad uus kodu ja maakodu. Ent ikka võtab ta ette mõne õmblustöö või uue kampsuni kudumise. "Õmblen siis, kui on mingit uut asja vaja. Aga kudumine on rahustav tegevus," ütleb Kairi. Nii ongi just kudumine see, mis leevendab tegemata toimetuste kuhjumisest tekkinud pinget.

"Alguses ei julgenud igale poole enda valmistatud asjadega minna," tunnistab Kairi ja toob selliste "tundlikumate" kohtade näiteks peod ja muud pidulikumad üritused. "Samas, tööl olen väga julgelt enda tehtud rõivaid kandnud." Kairi ostab väga harva poest terve komplekti, jaki seeliku või pükstega. Enamasti tekib poes mingit rõivast nähes idee, mida sellega veel ette võtta. Kairi ostab eseme ära ning teostab oma idee sellele lisaks. Sel aastal juhtus aga vastupidi - Bastion õmbles Kairi tehtud seeliku juurde jaki. "Bastion valmistas samast kangast jaki, millest mina olin juba mõni aeg varem endale pika seeliku teinud. Niimoodi saigi kostüüm kokku," selgitab Kairi ühe komplekti saamislugu, mida võite näha kõrvaloleval pildil.

Kairi ei armasta üldse ostlemist ja läheb poodi ainult siis, kui on väga konkreetne vajadus ja nägemus. Lemmikpoode tal ei ole. "Kuna mul on alati väga täpne idee materjalist, mida tahan, siis otsin seda kas või tikutulega taga. Võin kõik poed läbi käia, et just seda õiget leida," kirjeldab Kairi oma materjalijahti. "Ma olen kohutavalt praktiline inimene. Isegi toidupoodi lähen ainult siis, kui kõht või külmkapp tühi on."

Praktilisus sai muudest huvidest võitu ka keskkooli lõpus, kui oli tarvis välja mõelda, mis erialal haridusteed jätkata. Kairi mõtles, et farmaatsiat või arhitektuuri võib õppida ka siis, kui juristipaberid käes. Kudumise ja õmblemise jaoks paberit vaja ei ole, seda oskab noor naine niigi hästi: "Ma ikka vahel ütlen teistele, et mul on amet olemas, kui ma millalgi enam notar olla ei taha."

Käsitööpisiku sai Kairi oma vanaemadelt. "Kui ma olin seitsmeaastane, kudus vanaema isale kampsunit ja lasi ühe rea ka minul teha. Kui kampsun valmis sai, ütles vanaema isale, et see on minuga koos kootud. Vaat see oli uhke tunne," räägib Kairi seigast, mis andis hilisemale käsitööarmastusele oma tõuke.

Tihti tehakse Kairile tema põnevate riiete kohta komplimente: "Need, kes mind juba teavad, küsivad, kas tegin jälle ise. Teised uurivad uudishimulikult, kust selliseid rõivaid osta saab." Küsimuse peale, kas notaril jääb aega ka sõbrannadele riideid õmmelda, hakkab ta naerma: "Ei tee, keegi pole tellinudki - minu stiil on vist liiga imelik." Oma perele valmistab Kairi rõivaid küll, 1. klassis õppiv Liili Agneta on juba piisavalt iseteadlik, et oma täpsed soovid emale ette anda. Ema tööks jääb vaid materjali otsimine ja teostus. Esimene kingitus elukaaslasele Antsulegi oli oma tehtud - kirglikule piibusõbrale sai valmistatud nahast piibutarvete kotike.

Kairi räägib, et kunagi oli raha kokkuhoid tugev argument ise tegemise kasuks. Keskkooli ajal kudus ta ka raha eest. "Sellist suuremat mustriga kampsunit kudusin 30 tundi," mäletab Kairi. "Tean seda nii täpselt, kuna arvutasin tookord töötunni hinna välja, et näha, kas see vaev ennast ka ära tasub - olin juba siis praktilise meelega." Nüüdseks on õmblemine nii selge, et ettevõetud asi saab enamasti valmis ühe õhtuga, haruharva jääb midagi ka järgmiseks päevaks teha. Ka kõik lõiked mõtleb Kairi ise välja. Alguses tegi Burdade järgi, kuid kuna kõik lõiked olid talle keskelt laiad või õlast kitsad, tuli need ümber teha. Aja jooksul sai niimoodi lõigete tegemine selgeks.

Sellist asja vist ei olegi, mida Kairi ise teinud ei oleks: "Isegi ühed talvesaapad said ümber tehtud, lõikasin ülemise osa ära ja põimisin uued nahatükid sisse. Talvemantleid olen ka teinud, aga nende õmblemine on siiski liiga raske." Tema käe all on valminud nahast papud beebile, talvepalitu vanemale tütrele Liilile ja nii nahast kui ka kootud käekotte.

"Liili talvemantli puhul käisin küll poodides vaatamas, kas äkki tuleks odavam osta. Talvejope olekski soodsam olnud, kuid Liili tellis spetsiaalselt mantli ja poes sellist asja lastele ei müüdudki," jääb notar ratsionaalseks ka nüüd, kui riideeseme hind pole talle enam nii määrava tähtsusega kui kooliajal.

Fotod: Erik Prozes