Jalgsimatk Gruusia mägedes

Liina Raudik 08. november 2006, 00:00

Gruusias matkanud seltskonna üks liige, Hansa Liisingu turundusspetsialist Riin Õng peab ettevõtmist tagantjärele ekstreemseks ja põnevaks. Suure osa reisist moodustas mägedes matkamine, aga mägimatka kogemus oli vaid kolmel inimesel kaheteistkümnest.

Seltskond koosnes sarnase mõttelaadiga inimestest, kes olid algusest peale reisi laadist teadlikud. "Plaan oligi selline, et meil ei tule mingit puhkusreisi, vaid on seiklusreis - mitte midagi ei ole ette kindel ja midagi ei hakata planeerima," selgitab Riin.

Enne reisile asumist jõudis tekkida ka väike hirm. "Kuhu te lähete, kas tahate surma saada?" oli tuttavate tavapärane reaktsioon reisiplaanidest kuulda saades. Hirmu leevendamiseks otsiti tutvuste kaudu Gruusias üks perekond, kelle juures esimene öö veeta ja kohalike oludega rahulikult kohaneda. Selle perega telefonitsi kohtumist kokku leppides tundus nende külalislahkus eestlastele algul kuidagi imelik. "Need inimesed kutsusid meid, võõraid, kohe hea meelega külla, lubasid lennujaama vastu tulla ja kõiges abistada," meenutab Riin.

Gruusia pealinna Tbilisisse jõuti lennukiga öösel. Kohalikud Olga ja Miša olid reisilistel Volgaga vastas ja sõitsid kõikide külaliste kohaletoimetamiseks neli korda lennujaama ja kodu vahet. Kolmetoalisse korterisse mahutati kaksteist eestlast põrandale magama, kuid 40kraadises kuumuses ei suutnud keegi korralikult uinuda.

Kohe hommikul said rändurid tuttavaks ühe Gruusia kombega. Nimelt ei puudu söögilaualt kunagi vein ega jäeta ütlemata toosti. Toostideks on sellised südamlikud soovid nagu "ärge olge kurjad ja õelad" või "aidake teineteist". "Tookord kohe ma ei tajunud seda, aga nüüd tagantjärele mõistan, et

sealsetes rasketes oludes nad ei saagi muudmoodi hakkama kui üksteise toel," räägib Riin.

Pärast hommikusööki pisteti rinda esimese takistusega. Nimelt võttis üsna kaua aega, et saada mõni bussijuht nõusse 150 km kaugusel asuvasse mägimatka stardipaika Shatilisse minemiseks.

Sõit sinna võttis kuus tundi ja kolm viimast nendest möödusid pideva hirmu all. Väljas läks juba kell kaheksa pimedaks, tee oli väga kitsas, kurvide ja lõhedega. Kui buss järsul tõusul välja ei vedanud, tuli maha ronida ja see käima lükata. "Kõige jubedam oli see, kui ühel korral buss järsku kuristiku poole vajus ja kuhugi kinni jäi. Siis pidime kõik aknast välja ronima," meenutab Riin.

Hommikuvalguses avanes laagripaigas ent fantastiline loodusvaade ning see tekitas ränduritele alustuseks tõeliselt hea sisetunde. Pisitakistusi esines piirivalvuritega, kuna matkarada kulges Vene piiri lähistel. Tavapärane Gruusia külalislahkus lahendas aga needki.

Suuremad vastulöögid saabusid matka teisel päeval, mil oli vaja tõusta 1600 meetrilt kuni 2800 meetri kõrgusele. Raske füüsilise koormuse talumise muutis keerulisemaks asjaolu, et süüa oli arvestatud päevas vaid 300 grammi inimesele ning ka juua oli vähe. Väikest kosutust said rändurid mustikatest, lutsukommidest ja konjakist.

Teisel päeval jäeti ühtlasi selja taha ka viimane asula. Sealne piirivalvur kirjutas üles passiandmed ning ütles, et tema teada ühtegi eestlast seal varem käinud ei ole. Ränkraske päeva lõpuks oli kõnnitud umbes üheksa tundi 20-30 cm laiust mägiteed.

Järgmise päeva peasündmuseks oli reisi tippeesmärgini jõudmine - tõus 3540 meetri kõrgusel asuvale Atsunta kurule. Sinna ehitati kivikuju, kellele pandi selga Eesti lipuga särk. Samuti peeti seal piknikku ja joodi sündmuse tähistamiseks Vana Tallinnat.

Kuigi eestlased olid juba ammu jõudnud väljapoole pidevalt asustatud piirkonda, sai neile ikkagi osaks uskumatu külalislahkus. Eriti liigutav oli keset mäestikku näha lambakarja ja karjust. "Äkki jooksis teisel pool jõge olev karjus läbi jõe meie poole, valas kummikud veest tühjaks ja kutsus enda juurde," räägib Riin ootamatust kohtumisest. Lambašašlõkk, mida karjus külalistele pakkus, ei unune kellelgi. "Sool veel natuke krõmpsus hamba all, aga nii head šašlõkki polnud keegi meist varem saanud," kinnitab Riin.

Külalislahkuse eest ei taha kohalikud midagi vastu saada. Raha pakkumine solvab neid. "Õnneks olid meil kaasas Eesti lipuga T-särgid," meenutab Riin. "Selle kingituse peale pandi meile matkamoonaks veel pool lammast kaasa." Rändureid hoiti sedavõrd, et kui matkajad soovisid küladest leiba osta, ei võetud selle eest raha, vaid anti leib niisama külakostiks kaasa.

Šašlõkiga kostitanud karjus ei olnud aga kaugeltki ainus võõras inimene, kes tosin eestlast endale külla kutsus. Kui reisiseltskond ühte külla jõudes koolimaja juurde peatuma jääda otsustas, toodi neile kohe veini ning kutsuti varju alla. Seal ootasid lisaks veinile juba kaetud lauad. "Külaline on Gruusias niivõrd suure au sees, et võõrustajad koos meiega lauda ei istunud, vaid hoolitsesid, et toit ja jook ei lõpeks," imestab Riin.

Eestlased jõudsid oma reisi jooksul tooste öelda ja kohalikku kanget alkoholi tšatšat proovida veel nii piirivalvurite kui ka kohalike ehitajatega. "Tšatša maitses nagu kange arstirohi," teeb Riin kibedat nägu.

Mägedest pealinna tagasi sõideti Kamazi kastis. Lisaks kaheteistkümnele eestlasele oli kastis veel kolmteist kohalikku inimest, lambad, kanad, kuked, tibud, juustud ja lambavill. Algas samasugune hirmusõit, nagu oli matka alguses.

"Sõit oli küll õudne, sest üle kasti ääre vaadates paistis kuristik," meenutab Riin. Samuti ei pööranud veoauto järsemaid kurve välja ning pidi vahepeal manööverdama. Auto tagurdamisel rippus kast inimestega korraks kuristiku kohal. Ometigi mahtusid sel kitsal teel kaks Kamazi üksteisest möödagi.

Vahepeal pidi terve kastitäis põlema minema, sest üks kohalik pillas tiku lambavilla sisse. "Meie siis krabasime villatuti ja viskasime selle üle ääre, see oli täielik katastroof," tuletab Riin meelde aina uusi ekstreemsusi. Veel läks keset sõitu õlivoolik katki ja kitsal teel kuristiku veerel hakati seda parandama. Riin usub, et pärast Gruusia kogemust ei karda ta enam mitte ühtegi sõitu.

Ka pealinnas Tbilisis tundus autosõit Riinu meelest justkui enesetapp: "Seal ei ole liikluseeskirju. Maha joonistatud ridu on küll kolm, kuid sõidetakse näiteks viies reas, vastassuunas ja ka punase tulega."

Väiksemate linnade teedel sõidavad läbisegi nii luksusautod, vanad Volgad ja muud Vene autod kui ka gruusia onud eesli seljas.

Tbilisis oli seltskond kokku kaks päeva. "Algul kartsime natuke võimaliku kuritegevuse pärast, aga tegelikult me sellise asjaga kokku ei puutunud," ütleb Riin. "Küll aga oli seal palju kerjuseid ja vaeseid. Seal on tavaline, et inimesed käivad küll tööl, kuid pole mitu kuud palka saanud."

Riinu meelest võib Tbilisi tänavaid nimetada tööturuks: "Inimesed seisavad oma tööriistadega tee ääres ja ootavad, kas kellelgi on vaja mingi töö ära teha."

Tbilisis kohtuti uuesti ka reisilisi esimesel ööl võõrustanud Olga ja Mišaga, kelle auks korraldati Gruusia restoranis õhtusöök. Kuigi sealsete inimeste loomuses on suhtlemine ja sündmuste tähistamine, ei saa nad seda endale enamasti luksusrestoranis lubada.

Sellest õhtust on Riinul eredalt meeles, et kui nad restorani sisenesid, küsiti kohe nende päritolu kohta. Vastust kuuldes mängiti klaveril ette Eesti hümn.

Paljud Gruusia vanemad inimesed on Eestit isegi külastanud ja seepärast teavad, mis ja kus see on. Ka oskavad nad vene keelt. Enamik sealseid noori seevastu räägib ainult gruusia keelt.

Riin ei väsi kordamast, kuivõrd lummusse sattus nende seltskond just grusiinlaste lahkusest ja vastutulelikkusest. Ükskõik, kelle juurde seal abi paluma mindi, oli alati inimestel naeratus näol. "Me teeme kõik selleks, et viia eestlasteni sõnum, et Gruusia on fantastiline maa ja seal ei ole mitte midagi karta," kinnitab Riin kogu reisiseltskonna nimel. Samuti loodavad nad üheskoos, et kunagi läheb sealsete inimeste elu paremaks.

Fotod: erakogu

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:22
Otsi:

Ava täpsem otsing