Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kas uppuja päästmine on uppuja enese asi?

Kadri Lutt 08. november 2006, 00:00

Inimene on oma loomult kalkuleeriv egoist. Kuna enamasti on võimalik teha valikuid, eelistab ta üldjuhul ikka seda, mis endale kõige kasulikum. Egoismi vastand on altruism, mis tähendab omakasupüüdmatut tegutsemist teiste heaolu nimel. Puhtal kujul seda aga peaaegu ei esine. Üks põhjus on selles, et altruism ei sõltu vaid tegija tahtmisest. Oluline on nii võimalus abi anda kui ka ülejäänud inimeste arvamus. Üksik hunt ei taha ju keegi olla.

Võib-olla ei tohiks moraalselt inimeselt altruistlikkust üldse nõudagi? Ehk ongi hakkamasaamine igaühe isiklik probleem? End teiste inimeste heaks ohtu asetav altruist võib ju käituda moraalselt hästi, aga säärane eneseohverdus ei pruugi hoopiski olla kõigi inimeste jaoks kehtiv moraalne norm. Altruist teeb vabatahtlikult rohkem, kui peab, ja ületab sellega kohustuse piirid.

On ka palju näiliselt altruistlikke abistusaktsioone: suursponsor ei paku oma abi mitte omakasupüüdmatust aitamiskirest, vaid loodab tutvustada iseennast ning seeläbi suurendada turuosa. Heategevuslikel üritustel on peaaegu sama otstarve - osalejal on võimalik tõsta oma populaarsust, mille abil saab ligi nii mõnelegi hüvele. Tasuta lõunaid ei ole olemas ning igaüks peab seda arvestama.

Mida aga arvata inimesest, kes laevahuku korral loobub päästevestist võõra lapse kasuks? Kas ta on lihtsameelne unistaja, kelle teguviis pole lihtsalt mõistlik? Kas teo moraalne väärtus muutuks, kui tegemist oleks aitaja oma lapsega? Võib-olla on moraalne väärtus hoopiski olematu? Kui eeldada, et igaüks peabki enese eest ise hoolitsema, oleks viimane järeldus igati loogiline. Päästevestist loobuja näeks olukorda arvatavasti teisiti. Võimalik, et tema põhjendaks oma tegu sooviga tunda end hea inimesena, et ta saaks võimaliku pääsemise korral südametunnistuspiinadeta peeglisse vaadata. Sel juhul pole ilmselt tegemist täieliku omakasupüüdmatusega.

Aga võib-olla ütleks meie altruist, et teda juhtis hoopis eriline äratundmine. Et ta lihtsalt ei saanud teisiti, vähemalt mitte reetmata iseennast ja kogu arusaamist oma minast. Kui nii, oli otsus päästevestist loobuda juhitud tegutseja identiteedist. Viis, kuidas ja kellena inimene iseend mõistab, kujundab tema käitumist olulisel määral. Käitudes omakasupüüdmatult, jaatab ta tegelikult samal ajal iseennast kui altruistlikku inimest.

Viimases väites peitubki altruistliku käitumise tuum. Nõutav ei ole mitte eneseohverdus, vaid vastupidi - iseenesele kindlaks jäämine. Kuna keegi meist ei ela maailmas üksi, on teistega arvestamine voorus, mida kahtlemata arendada tuleb. Üleskutse olla veidi abivalmim võib paista naiivne. Tundub aga, et ajal, mil suvaline appikarje tänavalt ei pane turvauste taha sulgunuid vaat et võpatamagi, ei tee halba tuletada meelde võimalust kellegi teise jaoks tõepoolest kasulik olla, teisele midagi head teha.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:22
Otsi:

Ava täpsem otsing