Loodud teotahteliseks ja tugevaks

Kui ma ei mõistnud enam kohut selle üle, milline peab olema minu mees ja kuidas ta peab käituma perekonnapeana, vabanes tohutu hulk energiat, mille olin varem paigutanud tema muutmiseks kellekski, kes ta ei ole. Ühtlasi lakkasin võitlemast, et mind ei muudetaks kellekski, kelleks mind pole loodud. Nende avastuste käigus selgus muidugi ka väike tõsiasi, et me ei peagi olema abikaasad, vaid eksabikaasad.

Kindlasti ei taha ma kedagi kutsuda üles abielu lahutama. Igaühele oma. Konservatiivse ja ususõbraliku inimesena olen veendunud, et mees ja naine ongi üks tervik ning just koosolemiseks loodud. Tähtis on leida oma terviku õige teine pool ning teha tööd kokkukasvamise ja nurkade lihvimise nimel.

Mees on naise pea ja naine kael, mis keerab pead.

Mehed teevad tähtsaid asju, naised vajalikke.

Naine on emotsionaalne ja mõtleb rohkem südamega, mees on kainem, ratsionaalsem ja mõtleb enam peaga.

Naine on mehe küljeluu, võetud temast ja nemad on üks liha. (1. Mo 2:22-24)

Kõik need ütelused räägivad mehe ja naise liidust kui tervikust, mille mõlemad pooled on elutähtsad. Kusagil pole öeldud, et tervikus peavad mõlemad pooled võrdset 50protsendist koormust kandma. Meid on meeste ja naistena loodud erinevaks füüsiselt, närvikavalt, võimetelt ja oskustelt. Ühed inimesed on loodud teotahtelisemaks ja tugevamaks, teised tahtejõuetumaks ja nõrgemaks. Joon ei jookse tingimata meeste ja naiste vahelt läbi, andeid on meile kõigile erinevalt jagatud.

Ei saa kohut mõista nende naiste üle, kes enesestmõistetavalt ootavad meestelt ülalpidamist, sest samal ajal hoiavad nad näiteks kodu korras ja tegelevad lastega. Ammugi mitte nende naiste üle, kes karjääri teevad - nad annavad ju tohutu lisaväärtuse ühiskonnale ümberjagamiseks teistsugustele.

Elus tuleb tihti ette, et füüsiliselt nõrgem pool osutub suhtes hoopis teotahteliseks ja tugevaks pooleks. Kuid ikkagi poleks ilma nõrgema pooleta tervikut ja kui pole tervikut, pole ka tasakaalu.

Olen ise naine, kellele meeldib tööd teha ja vabatahtlikult oma jõudu kõige ümbritsevaga jagada. Töötava emana põen süümepiinu, kuna minu kümneaastasel pojal puudub ema, kes teda koolist koju tulekul pliidi ääres pannkooke küpsetades ees ootaks.

Dilemmale - kas eneseteostus või pere - on vastuse andnud poeg ise. Tunnustuse ja tänuga teatab ta, et tal on noor ilus ema, kes teeb palju tähtsat tööd ning on vahel ajakirjas pildi peal ka; et meil on mugav hoolitsetud kodu, kust paari minutiga kooli jõuab.

Igal õhtul näitab poeg mulle internetis e-koolis oma hinnetelehte, et ma näeksin, kuidas sinna on jälle üks viis lisandunud. Tema saavutusvajadus on suur ja ta pingutab, et edasi jõuda. Usun, et oma osa selles on ema eeskujul. Kas või ainult selle pärast meeldib mulle olla teotahteline ja tugev.

Autor: Riina Vändre