Õigesse erakonda kuulumata ei saa varsti õhkugi

Sellele, et liiga paljude kultuuriobjektide rahastamine on poliitiline ehk et nad on saanud raha väljaspool nn maakondlikke pingeridasid, viitas mõni nädal tagasi ka riigikontrolör Mihkel Oviir auditis, milles oli vaatluse all kultuuriministeeriumi 2000.-2005. aastal omavalitsustele jagatud raha. Näiteks eelmisel aastal suundus kultuuriministeeriumi kaudu raha 55 kultuuriobjekti investeeringuteks ning neist objektidest vaid neli asusid omavalitsustes, kus võim polnud tollal riigis valitsenud Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu koalitsiooniga seotud. Rahaliselt tähendas see, et 12,8 miljonit krooni läks n-ö omadele ja vaid 750 000 krooni "teistele".

Omavalitsusjuhtidega suheldes saab selgeks, et miskit nagu valesti polegi. Keegi pole oma taskusse sentigi pistnud ning eesmärk - tuua kultuur ja sport rahvale lähemale - saab kah täidetud. Väiksemate omavalitsuste juhid aga väidavad end üldse mitte teadvat, kuidas raha tuli - lihtsalt tuli ja kõik.

Näiteks Lääne-Virumaal asuva Muuga spordikeskuse ja raamatukogu tarbeks ootamatult 600 000 krooni saanud Laekvere elupõline, juba 16 aastat ametis püsinud rahvaliitlasest vallavanem Aarne Laas ei tea, kuidas objekt raha sai. "Rahataotlus oli esitatud, aga kus ta seal (maakondlikus - toim.) pingereas oli, ma täpselt ei teagi," kostab Laas. Ainuüksi Rahvaliitu kuulumisest tema sõnul ei piisagi ja tegelikult on Rahvaliit valda hoopiski vähe aidanud.

Laas on veendunud, et omadele raha jagamises pole midagi halba: "Väike meelehea peaks tulema ka allapoole. Mina olen küll seda meelt. Nimetame seda lollisti katuserahaks, või milleks tahes, aga ausalt öeldes jookseb mul tõesti Laekvere rahvamaja katus praegu läbi, mul olekski sinna katuseraha väga vaja."

Kuimetsa rahvamaja renoveerimisraha saamise lugu ütleb end mitte teadvat ka Kaiu valla rahvaliitlasest vallavanem Ülle Kiviste. "Mina ei tea, kuidas me raha saime," naerab ta, tutvustades remondi järele lõhnavat rahvamaja. Küsimusele, et kuidas siis nii - maakonna pingereas oli Kuimetsa rahvamaja alles 10. kohal -, vastab Kiviste, et see on nii, pealegi ei arvestavat keegi enam nende pingeridadega.

Kiviste jutu järgi tehti maakondlikke pingeridu riiklike investeeringute programmi jaoks, aga kuna see kadus ära, siis pole enam ka pingeridu. "Nüüd kurdab iga vald oma kurba saatust, kuhu saab - kes teeb europrojekte, kes proovib teisiti," ütleb ta.

Ka Kiviste arvates pole omadele raha jagamises midagi taunitavat. "Seda on kogu aeg jagatud. Siis, kui Res Publica oli võimul, ehitas Kohila endale staadioni ja spordihoone ja Rapla pani omale teid ja tänavaid, mis seal imelikku on," kostab Kiviste.

600 000 krooni spordiväljaku ehitamiseks saanud Võru linna reformierakondlasest abilinnapea Innar Mäesalu ütlebki otse, et kultuuri- ja spordiobjektidele raha jagamine omavalitsusliidu edetabelite alusel on subjektiivne. "Kõik võitlevad oma objektide eest, kindlustades oma seljatagust omavaheliste kokkulepetega," ütleb Mäesalu. "Selge on see, et selline jagamissüsteem on oluliseks piduriks omavalitsuste, eeskätt linnade, kiirele arengule." Mäesalu sõnul ei oleks Võru linn kui maakonnakeskus saanud sellisel juhul sel kümnendil endale lubada ei spordihalli ehitamist ega kultuurimaja Kannel renoveerimist. "Nende, maakonnale nii oluliste objektide valmimise nimel oleme pidanud ikka palju vaeva nägema," tunnistab Mäesalu ja lisab, et nn pearaha alusel investeeringuteks raha andmine oleks kõvasti õiglasem kui praegune süsteem.

Viljandi reformierakondlasest linnapea Peep Aru ei häbene rääkida, kuidas just tema oli üks neist riigikogulastest, kes riigieelarve menetlemise käigus Viljandile lisaraha küsis. Ja tulemuslikult, sest 530 000 krooni Viljandi spordikeskusele riigieelarvest tuli.

"Riigikogu Viljandimaa saadikurühma liikmed, sealhulgas mina, olime üsna hästi kursis omavalitsuste vajadustega ja loomulikult sellega, et Viljandi linn vajas raha matkaraja tarbeks," ütleb Aru.

Nii et kõik on justkui korras ning raha jagamine peabki käima poliitiliselt? "Muidugi, kogu riigieelarve on alati poliitiline, sest selle koostavad ja võtavad vastu poliitikud," ütleb Tartu reformierakondlasest linnapea Laine Jänes ja lisab veel pateetiliselt, et kavatseb kulutada kõiki uksi Tartule riigieelarvest võimalikult suure summa väljarääkimisel.

Ka Aru ei saa aru, miks on nii palju kära poliitilise kultuuriraha pärast. "Summad pole ju kuigi suured," ütleb ta. "Kindlasti oleks kõigile parem, kui raha saadaks väga kindlate põhimõtete järgi, kuid alati jääb poliitikasse ka inimlik faktor."

Siiski ei läinud kogu kultuuriraha omadele, vaid leidus ka erandeid. Tõsi, neid oli vähe.

Üheks selliseks oli Rõuge vald Võrumaal, kus võimul sotsiaaldemokraadid ning mis sai põhikooli spordihoone ehitamiseks 300 000 krooni. Teine näide on Muhu vald Saaremaal, kus 2005. aastal oli võim Isamaaliidu käes ning mis sai Muhu külakeskuse ehitamiseks 250 000 krooni.

Samas leiab kerge vaevaga nendegi valdade seose valitsuskoalitsiooniga - Rõuge vallas on sündinud vähemalt üks Rahvaliidu tippu kuuluvaist vendadest Reiljanitest ja üks keskerakondlastest vendadest Tootsenitest, Muhu vallas tegutseb aga Riigikogu liige, Res Publicasse kuulunud Imre Sooäär. Pädaste mõisa omanik Sooäär tegi ka Riigikogu kultuurikomisjonis oma vallale osavalt lobitööd, meelitades nimetatud komisjoni oma saarele kahepäevasele väljasõiduistungile, kus sõna võtsid ka tuntud muhulased Ivo Linna ja Villu Veski. Arutluse all oli püsiasustusega väikesaarte seaduse edasiarendamine, muinsuskaitse seaduses sisalduvad ehitusmälestiste ja loodusväärtuste parema hoidmise võimalused. Pärast seda novembrikuist väljasõiduistungit Muhu saarele sattuski Muhu valla rahasoov kultuuriministeeriumi investeeringukavasse ning 250 000 krooni külakeskuse tarvis tuligi.