USA poliitika lihtsas võtmes

08. november 2006, 12:08

Mind on alati hämmastanud, kuidas
eurooplased armastavad USAs toimuva suhtes arvamust avaldada. Keegi Eestis ei
võtaks sõna näiteks Keenias toimuva kohta.

Aga Ameerika? Igaüks teab, mis seal toimub ja mis valesti tehakse. Haritud inimesed – doktorikraadiga kommunismirežiimis elanud inimesed – räägivad mulle, kuidas nad vaatasid Michael Moore’i „dokumentaalfilmi” (jutumärgid pole juhuslikud) „Fahrenheit 9/11” ja teavad nüüd kogu tõde. Mõtlen siis alati, et ma ise hakkan alles sellest aru saama, kui vähe ma tean.

Aga mida siis USA valimised meile minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt tähendavad? Alustan algusest. Et mõista USA poliitikas toimuvat ja kahe partei vahelisi peamisi erinevusi, olen endale asja selgeks teinud järgmiselt. USA poliitika võib laias laastus jagada kolme suurde valdkonda: välis- ja kaitsepoliitika, majandus- ja eelarvepoliitika ning moraalsed küsimused.

Väga lihtsustatult on vabariiklased välis- ja kaitsepoliitikas traditsiooniliselt olnud välispoliitikale suunatud ja ka sõjakamad: nende kaitse-eelarve on kõrgem, nad pooldavad pigem ennetavaid lööke, on ebatolerantsemad diktatuuride suhtes jne. Vähem halle tsoone ja rohkem must-valget lähenemist, võiks öelda. Majandus- ja eelarvepoliitikas pooldavad vabariiklased traditsiooniliselt valitsuse väiksemat sekkumist, madalamaid makse, vaba turgu, väiksemaid riigikulusid. Demokraadid pooldavad – nagu vasakpoolsed ikka – suuremaid sotsiaalkulusid ja rohkem ümberjagamist. Moraalsetes küsimustes on vabariiklased konservatiivid – kindlad pereväärtused, religioon ja muu selline. Demokraadid on vabameelsemad.

Ma ise olen endale asja selgeks teinud nii, et neid eraldusjooni pidi pooldan kahes esimeses küsimuses üldiselt vabariiklasi ja viimases demokraate. Kuna Eesti kodanikuna on mulle kõige olulisem välispoliitika – sealhulgas leppimatus kommunismi suhtes – ja Äripäeva arvamustoimetajana ka vaba turgu pooldav majanduspoliitika, siis olen lühidalt öeldes vabariiklaste poolel.

Need on aga lihtsad eraldusjooned. Reaalpoliitika on muidugi keerulisem. Iraagi sõda on olnud vabariikliku presidendi George W. Bushi suur läbikukkumine. Ma ei olnud siis ega ole ka praegu selle sõja vastu – Saddam Hussein piinas oma rahvast ja rikkus mitmeid ÜRO resolutsioone, andes sellega piisavalt põhjust oma kukutamiseks. Lisaks olid USA-l ja teistel liitlastel ekslikud luureandmed, mille alusel hääletas sõja poolt teatavasti Senati enamus, sh demokraatide viimane presidendikandidaat John Kerry. Aga palju asju tehti valesti, alates sellest, et kogu sõjakäiku hinnati valesti. Seda kaost, mis praegu Iraagis toimub, ette ei nähtud ja seepärast polnud ka head plaani sellega toimetulemiseks. Sellegipoolest ärritab mind see, et eurooplaste jaoks on Bush juba suurem terrorist kui Hussein (Stalin, Mao…) kunagi oligi. Siiski – kuigi ma ei pea ameeriklasi ülbeks rahvaks – arvan, et selles sõjas on USA valitsus olnud liiga kõrk nii oma liitlaste kui kogu olukorra suhtes.

Mis puutub majandusse, siis on see Bushi ajal tegelikult näidanud häid tulemusi. Võtame kasvõi Bushi kurikuulsad maksukärped. Kirutakse küll, aga riigi maksutulu kerkis mullu 11,8%. Rohkem raha lastele ja haiglatele, kallid vasakpoolsed. Aga rekordiline riigieelarve puudujääk on see, mis ajab vihale ka Bushi enda toetajate leeri. Lisaks kasvanud kaitsekuludele (isegi kui Iraagi sõda kõrvale jätta, siis oleksid 11. septembri terrorirünnakud kergitanud kaitsekulusid paratamatult iga presidendi ajal) on probleem selles, et vabariiklased on sotsiaalprogramme laiendades püüdnud ennast samal ajal näidata ka nõrkade ja vaeste eest hoolitsejatena. Riigi kulud muudkui kasvavad.

Moraalsete küsimustega on aga nii, et vabariiklaste sotsiaalne sallimatus ajab vihale ka paljud need, kes näeksid muidu heal meelel võimul konservatiive. Demokraadid aga ei jäta samas kasutamata ühtki juhust, et lõigata poliitilist kasu kui vähemuste ja kaitsetute eest hoolitsejad. Kui vabariiklane peaks näiteks mainima, et üks aidsi vastu võitlev organisatsioon raha kõrvale paneb (ja õigusega), siis teatab demokraat, et ta vihkab homoseksuaale. Ja ongi poliitiline punkt kirjas. See ajab USA meediat lugedes täitsa meeleheitele.

Ja veel üks asi – valitsemisstiil. Siin poliitilisi eraldusjooni pole. Nii vabariiklasi kui demokraate on saatnud aastakümnete jooksul seksi- ja korruptsiooniskandaalid, mudamaadlus ja lihtsat lollus. Kuna praegu on võimul vabariiklased, siis paistab see seal paremini kätte. Aga polnud need Clintoni sigaridki nii ammu aega tagasi.

See on parim eristus, mis mul on õnnestunud kahe partei vahele tõmmata – lisaks muidugi veel sellele, et iga partei jaguneb suuremateks ja väiksemateks radikaalideks.

Nüüd on meil siis Esindajatekojas võimul demokraadid. Poliitilised skandaalid jätkuvad. Iraagi sõjale on raske raha juurde saada – Esindajatekoda on demokraatide käes ja too otsustab riigi rahakoti üle – aga nn positiivse Iraagi programmiga peavad demokraadid alles välja tulema. Siiani on nad vaid rääkinud, et tooge meie poisid koju, aga meil on liiga vähe sõdureid Iraagis. Ehk siis mänginud pettunud rahva meeltel igal võimalikul viisil. Seega jätkub ka segadus Iraagis (kui tuleb uus terrorirünnak, ptüi-ptüi-ptüi, ajab see nagunii jälle kaardid segi).

Ka USA riigi liige kulutamine jätkub – kui seda teevad vabariiklased, siis demokraadid sellest ometi ei loobu. Ja need muud küsimused, abordist homoabieludeni, on nagunii juba ameeriklaste hommikusöögilugemine. Eesti diplomaadid aga peavad jälle uute inimestega otsast peale suhteid looma hakkama. Palju õnne USA valimistulemuste puhul!

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    08. November 2006, 12:50
    Otsi:

    Ava täpsem otsing