Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Loomaaia asemel tasub metsloomi otsida Soomaalt

Marko Kaldur 10. november 2006, 00:00

Enamiku Eesti inimeste kogemused metsloomadega piirduvad paremal juhul autoaknast põgusalt silmatud pruunika koguga, mis üle tee või eemal põllul lippab. Samas võib nii neidsamu aeg-ajalt maanteepervele trehvavaid ulukeid kui ka haruldasemaid loomi hea tahtmise korral pikemalt ning põhjalikumalt silmitseda.

Ja uurida mitte loomaaias või loomapargis, vaid vabas looduses, mis on ju metsloomadele normaalne elukeskkond. Üks paremaid metsaelanike vaatluspiirkondi Eestis on Soomaa ning sellega piirnevad alad. Tohutud rabamassiivid, lagunenud muinasasulad, hüljatud kolhoosipõllud - kõik see on imeheaks elu- ning pelgupaigaks inimeste eest rahu otsivatele ulukitele.

Kui tead Soomaal kohti, kus loomad söömas, joomas või kogunemas käivad, on kordumatud elamused garanteeritud. Sealkandis võib metsloomi hea tahtmise korral jälgida pea igal suuremal põllul või heinamaal. Vaatluspostiks sobivad veelgi paremini jahimeeste tornid, mida tavaliselt kasutatakse küttimisel. Kui aga parasjagu pole jahihooaeg, siis näeb just neis paigus enim loomi ringi luusimas.

Unustamatuks kogemuseks on vaatlustorni jalamil askeldav metsseaperekond, kellel on pea kohal piiluvatest uudishimulikest silmadest täiesti ükskõik. Vaikselt ruiates ja kärsaga maad sonkides ajavad vanad ning noored sead mitukümmend minutit omi asju, kuni kuldi tasane vingatus nad tähelepanelikuks muudab. Järgmisel hetkel on kaugusest ohtu aimanud metsseapere juba raginal võsa alla kadunud, jättes endast maha vaid segituuseldatud mättad ja hämmeldunud vaatlejad.

Metsavahel kõndides võib aga juhtuda, et mätaste vahelt ajab end jalule põrsastega emis. Siis on ränduri jaoks küllap parim lahendus kiired jalad ning lähim tugevate okstega puu. Siiski võib juhtuda, et mõni oks annab ootamatu raskuse tõttu järele ning järgmisel hetkel vahib metsa tulnud inimene puu all pikali vedeledes emisega tõtt. Edasise paigalt kiirendamisega võiks olümpiamedaligi võita.

Suvel värskelt süvendatud kuivenduskraavi põhjas kuumuse eest varju otsiv põder kargab inimeste lähenedes üllatunult üles. Hetkeks jõllitavad vastaspooled teineteist punnis silmadega, siis kaob hiiglaslik metsaelukas raginal puude vahele, inimesed aga ehmunult tuldud teed tagasi.

Kraavipõhja jääb kümnete liikide esindajate värskemaid ja vanemaid jalajälgi.

Sügise hakul pole sealkandis haruldane vaatepilt, kus heinamaal kaks sokku samas kõrval heina näksiva emase tõttu sarvesid ristavad. Peade kõminal kokku põrutamine ning üksteise ringiratast taga ajamine päädib viimaks ühe osapoole võiduga ning kaotaja taandub pettunult lahingutandrilt. Järgnev vaatepilt ei ole mõeldud väikestele lastele...

Päevavalguses näeb heinamaadel vaid paarikümne meetri kaugusel segamatult rohuga maiustavaid kitsi. Õhtul kogunevad samad loomad juba jahimeeste metsa püstitatud soolapostide juures, kus postilt rahumeeli soola limpsitakse.

Hämaras ilmuvad väljadele talled, kellele kitsed tutvustavad heinamaadel sobivaid söögikohti. Samas vudivad ringi jänesemamsli poolt ula peale jäetud jänesepojad. Kaugemal õpetavad rebased oma vallatutele kutsikatele jahipidamisreegleid ning üritavad kuidagi taltsutada loomakeste huvi põlluveerel uudistavate võõraste vastu.

Mida hilisemaks kellaaeg jääb, seda rohkem võib looduses ka loomi kohata. Haruldasemad metsloomad jäävad tihti küll inimese nägemisulatusest välja, aga annavad enda olemasolust teada muul viisil. Hundiulg öise raba kohal ajab kõhedusvärinad peale, eriti kui vastuulgu kostab hoopis teisest kandist.

Ragin ja mörin põlismetsa hämaruses võib tähendada endale läbi tihniku teed rajavat karumõmmi. Korraks puuoksal vilksatanud heledam kogu võib kuuluda ilvesele, kes armastab rahu ja vaikust ning inimeste eest pageb.

Tähelepanelikult loodust jälgides jäävad silma teisedki loomakesed. Eesti jõed ja ojad on vallutatud kobraste poolt, kes kõikjale tamme ehitavad. Sedasi üleujutatud heinamaadest saavad kiiresti väikesed järvekesed, mille veerel teised loomad meelsasti janu kustutamas käivad.

Uudsena Eesti looduskeskkonnas on kasvanud metsistunud koduloomade arv. Olgu see siis maainimeste linna suundumise tõttu, pankrotistunud või suletud suurmajandite pärast - igal juhul kubiseb Soomaa piirkond metskassidest, hulkuvatest koertest ning mitmetest teistest koduseinte vahel omaseks saanud liikidest.

Metsas ulukeid jahtides tuleb kasuks korralik binokkel, sest paljud loomad eelistavad liikuda inimestest eemal, piki varjulisemaid metsaveeri. Nähtu jäädvustamisel ei teeks halba piisava suumiga fotoaparaat - kuid järjest populaarsemaks muutuvad digikaamerad salvestavad enamasti loomafoto asemel hoopis uduse laigu.

Ja loomulikult on oluline kannatlikkus ning valmidus liikuda ilma suurema lärmita. Kuigi Soomaal märkab metsloomi tihti, ei pruugi nad kohe esimesel silmapilgul või kõva kisa peale välja ilmuda. Viimaks öö hakul üksildase metsaonni lävel istudes ja vaikselt olles võib ent näha kõiki päeval otsitud loomi majaõuel või lähedasel metsaveerel ringi askeldamas.

Võimalus loomi lähedalt näha tekitab inimestes eredaid emotsioone. Kes kardab veidi, kes hakkab põnevusest suisa värisema. Külmaks ei jäta ulukite vabas looduses jälgimine siiski kedagi.

Lahemaalt Läti piirini ulatub läbi Eesti soo- ja metsarikas maastikuvöönd, mida Soomaa kodulehe andmetel tuntakse taimegeograafiliselt Vahe-Eestina. Selle põhjapoolset osa nimetatakse Kõrvemaaks ning lõunapoolset jätku Sakala kõrgustiku läänenõlva jalamil Soomaaks. Suurim linn Soomaal on Pärnu.

Kitsamalt käsitletakse Soomaana Navesti ja Halliste alamjooksu vahelist Ida- ja Lääne-Eesti rabatüüpide siirdevööndis asuvat suurte soode ala, kuhu 1993. aastal loodi Soomaa rahvuspark. Rahvuspargi keskus asub Tõramaal.

Rahvuspark ulatub üle maakonnapiiri: suurem osa (umbes 300 km") jääb Viljandi maakonna Suure-Jaani ja Kõpu valda, väiksem Pärnu maakonna Vändra, Tori ja Paikuse valda.

Soomaa kodulehe andmeil on juurdepääsuks olulisem Pärnu suund, Soomaa väravaks on seal Jõesuu küla.

Soomaal on vähe teid, sestap on hea enne tulekut endale selgeks teha, kuhu täpsemalt minna soovitakse. Soomaa kodulehel soomaa.com

asub suumitav Soomaa kaart, millele on märgitud loodusehuviliste tavapärasemad kokkusaamiskohad ja matkade alguspunktid.

Soomaa üheks tõmbenumbriks on tulvavete toodud nn viies aastaaeg. Regulaarseid üleujutusi põhjustavad rahvusparki läbiv Halliste jõgi ja selle lisajõgi Raudna. Mõlemad saavad alguse Sakala kõrgustikult, kuid nende alamjooks on Pärnu madalikul.

Viies aastaaeg võib alata juba jõulukuu hakul, kuid on siis lühiajaline ning väiksemahuline. Tavaliselt on üleujutused kevadel, mil veetõus algab märtsi lõpus või aprilli alguses ja kestab maikuuni. Kuid ka suvised üleujutused pole Soomaal haruldased.

Sügisesel Soomaal saab rabas rännata ning kanuuga sõita. Selle võib ühendada ka asutuse seminariga looduse keskel.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:43
Otsi:

Ava täpsem otsing