Paberkaru sütitab jahikire

Artikkel

- Uudised
- Enn Heinsoo
- 9. november 2006 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Paberkaru sütitab jahikire
Et teada saada, milliseid tundeid vibulaskmise iidne kunst tekitab, võtsin ette tee Kullametsa viburajale. Tegin läbi tüüpilise kahetunnise sellistes kohtades pakutava koolituse ning laskeharjutuse.
Kohale jõudes tervitas mind ja fotograafi elava olemisega instruktor Kadi Koort, kes juhatas meid esmalt vibuvarustuse ruumi. Vihmasest metsast lähtudes otsis instruktor mulle jalga kummikud. Kätele anti vasaku käsivarre kaitse ning vinnastusnäppude tugevdus.
"Algajatel laskjatel tuleb tihti ette, et vibu asend käes on vale ja seetõttu võib vibu nöör vabanedes vastu vasakut käsivart minna. Kui see ühe korra juhtub, ei olegi nagu midagi, aga mitme korra järel võib päris valus hakata," selgitas Kadi kaitsme vajadust.
Teise, vinnastusnäppude kaitsme otstarbest sain aga aimu peatselt, kui olime platsil ning esimest korda vibu vinnastasin.
Alustuseks suundusime kolmekesi lasketiiru ning kümne jardi joonel asus Kadi meile selgitama, kuidas õige kehaasend välja näeb ning kuidas teha erinevaid liigutusi ning võtteid, mis viivad vibunoole läkitamiseni.
Nii mina kui ka fotograaf saime veel ka vöötupe ning nina peale kolm noolt. Kadi selgitas, et pikkvibu alal on iga märgi kohta kolm noolt ning rajal kindel kogus märke, mida tabada vaja.
"Raja loomakujulised märgid on kahe piirkonnaga, kuhu tabamus loeb, südamesse lask annab rohkem punkte kui kerre tabamine," selgitas ta.
Ka see loeb, mitmenda noolega tabada. Esimese noolega südamesse tabamine annab kõige rohkem punkte ning viimase noolega kerre tabamine, juhul kui teised nooled mööda läksid, kõige vähem.
Enne rajale minekut aga tegime harjutuslaske lihtmärkide pihta kümne, viieteistkümne ja kahekümne jardi kauguselt. "Jardid ja tollid ning jalad on selle ala juures mõõtühikutena selle kasutusel seetõttu, et pikkvibu traditsioonid on pärit Inglismaalt, kus need ühikud minevikus valdavalt kasutusel olid," rääkis Kadi, osutades asjaolule, et selle ala mõõtmiseks ei kasutata meetreid ega sentimeetreid.
Siis kõlasid instruktori huulelt kauaoodatud sõnad: "Noh, proovime nüüd ka lasta siis". Tundsin, kuidas olek muutus, silm läks selgemaks ning meel erksamaks. Unustasin, et sadas ja et tuule tõttu kõhe oli.
Enne vinnastamist vaatasin sihtmärki ja hingasin rahulikult. Vibunööri põseni tõmmates kadusid muud mõtted peast ning keskendusin ainiti oma keha asendile ning hingamisele. Vibunööri vabastamine andis tunde, mida tulirelv ei suuda pakkuda.
Noole lendu paiskumise hetkel ei teinud keha enam tööd. Vaid näpud lõtvusid ning nool vuhises üle vibu märgi poole. Kogu hetk, millest võis tajuda vägivalda, kestis vaid silmapilgu. Tajusin kuidagi, et noole jõud märklauda sisenemisel oli minu antud. See oli seletamatu tunne, mis kordus hiljem iga lasuga ning iga kord teistmoodi hingama pani.
Kui olime piisavalt harjutanud, tundsime end teadvat, kuhu ja mis kaugusel sihtida ning liikusime esimese sihtmärgini, milleks oli karu kujutis. Esimest sihtmärki võtsime 15 jardi pealt. Endalegi üllatuseks tabasin karu esimese noolega südamesse.
"Longbow!" karjus instruktor, tõstes käe suu juurde ning avades kurgu taeva poole. Ehmusin sellest uljast hõikest. "See on omamoodi traditsioon, kui keegi esimese lasuga südamesse tabab, siis anname sellest teistele rajal olijatele teada, et nende võistlusvaimu turgutada," selgitas instruktor Kadi naerusui.
Ülejäänud rada ei olnud sugugi igavam kui esimene märk ning eufooria heast tabamusest. Iga järgmine ülesanne oli erinev eelmistest.
Kord tuli ronida kõrgele pukki ning lasta allpool asetsevat sihtmärki, kord tuli sihtida hoopis väikesele lindu kujutavale siluetile, mis kõrgel platvormil ilutses.
Raja lõpu poole aga jõudsime suuremat ulukit kujutava märgini. Sinna olid püstitatud ka postid, mis näitasid mitutkümmet jardi sihtmärgist. Palusin instruktorit, et ta lubaks mul proovida seda märki kaugelt võtta. Selgus, et kõhklus ta silmades oli õigustatud, kuna lasin kaks noolt sellest mööda, kuid erakordne tunne oli seda väärt.
Kauge maa tagant noolt sihtmärgi poole läkitada oli hoopis teistsugune tunne kui asja lähedalt lahendada. Sihtides märgist tugevalt üle ning noolt vabastades jäi õhku ja minu sisse kummaline vaikus.
Olles lasknud 18 sihtmärki, oli aeg tagasi pöörduda. Liikusime tagasi vibuvarustust ära andma. Ka ilm oli läinud halvemaks ning külm puges nahavahele. Suutsin vaid faktina tõdeda, vibu laskmise vaimustus hoidis omamoodi soojas.
Meie juhendaja tunnistas hiljem kohvitassi ääres, et tegelikult müttab viburajal suvel ja talvel üsna ühepalju huvilisi: keda too veretu jahi kirg juba nakatanud on, see end enam külmakraadidest häirida ei lase.
Tagantjärele mõtlen, et katse viburajal oli esiotsa ärgitatud loo kirjutamise ideest. Vahva eksperiment aga pakkus ka iseendale nii palju paeluvat, et nüüd mõtlen tõsiselt vibu ostmisele.
Pikkvibu traditsioonidest rääkis instruktor Kadi Koort
Kust pikkvibu algselt pärineb?
Pikkvibu traditsioon on pärit Inglismaalt 14. sajandist. Sajaaastase sõja ajal kasutati Euroopas esimest korda organiseeritud vibuküti armeed ning siis seda tüüpi vibu ka kasutusele võeti.
Traditsioonist lähtuvalt lastakse nüüdisajani pikkvibuga eranditult vaid puust noolt.
Algselt oli pikkvibu ilma nooletoeta ning käepidemeta. Traditsiooniline pikkvibu oli kõigest otstest ahenev kaarjas puu. Šotimaal on ka siiani päris traditsiooniliste vibude võistlused, seal pannaks vasemasse kätte ka nahkkinnas.
Tegelik nimetus vibutüübile, mida eestlane pikkvibuks kutsub, on aga Ameerika lamevibu.
Kui pikalt on see traditsioon Eestis levinud?
Pikkvibu traditsioon hakkas meil kanda kinnitama 2003. aastal, kui loodi Eesti maastikuvibu liit. Samal aastal hakati sellisel kujul vibulaskmist teenusena laiemalt pakkuma ja hakkasid tekkima vibulaskjad.
Hetkel kuum