Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Sepp, tankistid ja ikka korterid

Lemmi Kann 10. november 2006, 00:00

Eelmise aasta 24. novembril kinnitas Tallina linnavolikogu uue linnavarakomisjoni koosseisu, kuhu kuulub ka Keskfraktsiooni esimees Elmar Sepp. Sama mees, kes sõlmis aastatel 1996-1999 kesklinna vanemana skandaalsed korterilepinguid, mis pidid aitama lahendada sundüürnike probleemi Tallinnas, kuid viisid mõne linnavõimule lähedase ärimehe rikastumiseni. Samasse komisjoni kuulub kinnisvaraärimees Rünno Sulg, kes on alates 1999. aastast eraisikutelt saadud volituste alusel esindanud hulka sundüürnikke ning samal ajal tegutsenud kortereid saanud firmade nimel.

Kuid miks on linnavarakomisjonis istumine oluline? Sest see on koht, kus pannakse Tallinna kesklinna korterite tehingutele tempel peale. Rääkimata sellest, et Sulg istub linnavarakomisjoni esindajana ka kesklinna eluasemekomisjonis.

Korteritehingute kaksikuid täiendab Vahur Reimets, Elmar Sepa koolivend ja Rünno Sule endine tööandja, kellel õnnestus otsekui võluväel saada korterite renoveerimislepinguid.Kui te arvate, et Tallinna vanalinna korruptsioonihõngulised korteritehingud on aastatetagused asjad, siis eksite. Tegelikkus on vastupidine, just viimase aastaga on tehingud taas hoogustunud. Selleks hetkeks, kui Keskerakond 2005. aastal kohalike valimiste järel (ainu)võimule tuli, oli n-ö ripakil veel 21 magusat kesklinna korterit. Ja loomulikult, nagu muugi kinnisvara puhul, on need korterid teinud läbi meeletu hinnatõusu.

Korterite odava ärastamise skeem on tegelikult lihtne. Linnavalitsus sõlmib ühe erafirmaga lepingu, et see teeb korteri korda. Firma annab vastu sama palju ruutmeetreid elamispinda. Pärast korteri kordategemist saab selle odavalt endale firma poolt valitud sundüürnik, kes tankistina selle kohe firmale tagasi müüb. Saades vastutasuks mõnikümmend tuhat krooni või pisikese korteriuberiku äärelinnas. Nii ongi linnavõimuga heades suhetes olev firma saanud endale miljoneid kroone väärt korteri vanalinnas, olles kulutanud sellele korrastamise raha ning vähemväärtusliku elamispinna kuskil äärelinnas. Skeem on perfektne, Elmar Sepa hinnangul ka juriidiliselt ning sisuliselt korrektne.

Mitmes õnneliku käega tehingus korduvad samad nimed: Elmar Sepp, Rünno Sulg, Vahur Reimets. Näiteks selle aasta juunis jõudis lõpule üks suurematest korterisaagadest, mis sai alguse aastal 1999 tollase Tallinna kesklinna vanema Elmar Sepa sõlmitud lepingust. Lepingu teine pool oli Stinger Group OÜ ning objekt Viru tn 17 kolm korterit. Maja asub Viru väravate vahetus läheduses ühes kõige magusamas vanalinnapiirkonnas ning paneks igal kinnisvaraärimehel suu vett jooksma. Õlaltlastava raketi nimega firma taga on omanikuna juba mainitud Sepa koolivend Vahur Reimets, tehinguid firma nimel tegi ka Rünno Sulg.

Lepingu alusel kohustus erafirma oma kulu ja kirjadega renoveerima 225 ruutmeetrit eluruume ning majutama sinna hiljem linna sundüürnikud. Samas oli firmal kohustus anda linnale vastu sama palju ruutmeetreid korrastatud eluruume. Need linn ka sai. Elektroni tänavale Järvele.

Ametlike andmete järgi on korterite järgmine oluline daatum juba selle aasta 28. juunil, mil korterisaaga jõuab ette määratud lõpplahenduseni. Kõik kolm sundüürnikku kantakse kinnistusraamatusse kui korteriomanikud ja veel samal päeval lähevad korterid Stinger Groupi omandusse. Kolme sundüürniku, kes teenivad tankistiks olemise eest mõnikümmend tuhat krooni ning kelle huvitaval kombel valib välja erafirma, probleem saab linna jaoks sellega lahendatud ning Elmar Sepa koolivenna firma vanalinnas enda omandusse umbes 7 miljoni krooni väärtuses kinnisvara. M.o.t.t.

Muuseas, see maja Viru tänaval on otsekui Tallinna korteritehingute tegijate peastaap. Nimelt asub maja esimesel korrusel pesupood Kirke, mida peavad enne Seppa kesklinna vanemana tehinguid allkirjastanud Jüri Ott ja tema abikaasa Jelena Ott. Linnal on nendega rendileping kuni aastani 2008.

Vahur Reimets ei varjagi, et tehingu eesmärgiks oli korterid pärast linna ees lepingukohustuste täitmist sundüürnikelt ära osta. Teine valik sundüürnike jaoks oleks olnud maksta firma poolt renoveerimisele tehtud kulutused kinni ning teatud protsent veel peale. "Kui Stinger Group OÜ tegi remondi oma vahenditest, on ju loogiline, et keegi pidi selle vahe kinni maksma. See oli juba Stinger Groupi ja üürnike vaheline teema, kes kui palju eluruumi renoveerimise eest meile maksab. Seda linnavalitsus enam dikteerida ei saa," räägib Reimets.

Tema sõnul oli neil õigus sobivad inimesed sundüürnike nimekirjast ise valida, kuigi 1999. aastal kesklinna valitsusega sõlmitud leping seda ette ei näe. Küsimusele, kes, kuidas ja milliste kriteeriumite alusel firmale meelepärased sundüürnikud ikkagi välja valis, jääb Reimets esialgu vastuse võlgu. "Minu asi oli seda ehitust finantseerida, sundüürnikega mina suhelnud ei ole," ütleb ta. Pärast hetkelist mõtlemist meenub Reimetsale, et ühel korral kohtus ta siiski Mery Lebbiniga ning maksis talle firma esindajana 125 000 krooni. "Lebbin tahtis konkreetselt saada kompensatsiooni, teda korter ei huvitanud. See oligi iga inimese vaba valik. Kedagi millekski ei sunnitud," rõhutab Reimets.

Ometi on endisel sundüürnikul Andres Sisaskil toonasest ajast teistsugused mälestused. Viru tänava majja pole ta oma jalga kordagi tõstnud ning tunnistab, et tema figureeris selles tehingus vaid allkirjana volitusel, mille ta Rünno Sule pika pealekäimise järel andis. Oma sundüürniku staatusest loobumise eest sai ta Sulelt 80 000 krooni sularaha, millega käis kaasas n-ö vaikimisnõue.

Rünno Sulg on mees, kes oli Reimetsa firma Altor Kinnisvara juhatuses, Altor Kinnisvara on omakorda Stinger Groupi omanik. Äripäevale teadaolevalt on ka Arco Varas töötav Sulg samalaadsetes korteritehingutes esindanud veel kolme sundüürnikust eraisikut - Irina Popovat, Galina Semenihhinat ja Elmo Kullat.

Oma huvist sundüürnike esindamisel Sulg rääkida ei soovi. "See on minu isiklik asi. Ei kommenteeri, nagu öeldakse," vastab ta. Küsimuse peale sundüürniku mõjutamisest tema nimele volikirja tegemise ja sundüürnikule sularaha maksmise kohta kõrgendab Sulg häält: "Huvitav, mismoodi ja millega mina kedagi mõjutada sain? Ma ei tea, kes seda ja mille alusel üldse väidab. Ma keeldun seda kommenteerimast."

Enda Tallinna linnavarakomisjoni sattumisest räägib ta nii: "Mind paluti sinna komisjoni kui oma ala eksperti. Ma olen kinnisvaras olnud 15 aastat." Kes teda komisjoni tööst osa võtma palus, Sulg avaldada ei soovi. "Ma juba näen, kuhu te oma küsimusega sihite. Eee… ma ei taha seda öelda."

Äripäeval õnnestus ühendust saada veel kahe endise sundüürnikuga, kes palusid oma nimesid mitte avaldada. Mõlemad kinnitasid, et nende nimesid on kasutatud sundüürnikele mõeldud korterite linnalt väljaostmiseks. Kumbki ei ole neid kortereid kunagi näinud. Samuti on Äripäevale teada üks drastiline juhtum, kus sundüürnikust vanamemm elab siiani üürikorteris kindlas usus, et tema poolt taastamislepingu järgse korteriga asju ajama volitatud isik teeb seal remonti. Kinnistusraamat räägib teist keelt - mainitud korter on juba mitu aastat tagasi edasi müüdud.

Kogu korteritehingute üks algataja Elmar Sepp ei näe tankiste ja fiktiivseid tehinguid sisaldavas ning sundüürnikke ära kasutavas skeemis probleemi. "Sellel hetkel, kui inimene saab korteri omanikuks, on tal õigus seda võõrandada, käsutada ja kasutada," laiutab Sepp käsi. Ta räägib ka, et ei teeks praegu asju teisiti.

Kui küsida tema käest, kes vastutab, vastab kesklinna halduskogu, Tallinna linnavarakomisjoni, revisjonikomisjoni, linnamajanduskomisjoni, õiguskomisjoni ja rahanduskomisjoni liige, endine kesklinna vanem Elmar Sepp: "Linnaosavalitsus vastutab."

Viru tänaval asuva korteri tehingus sundüürnikust tankisti rollis olnud Andres Sisask tunnistab, et sai osalemise eest 80 000 krooni ega ole eales jalga sinna korterisse tõstnud.

See Viru tänav 17 on fiktiivne aadress. Ma pole seal kunagi käinud, ausalt öeldes.

Selle asjaga tegeles Arco Vara, selline inimene sealt nagu Rünno Sulg.

Elasime Wiedemanni tänavas omanikuga majas (Wiedemanni tn 3 - toim.). Mulle käidi pinda ja öeldi, et ega pääsu pole. Mõtlesin, et mis ma teen. Ma venitasin seda asja nii palju, kui sain. Ma olin kaugsõiduautojuht ja tihti sõidus. Sulg muudkui helistas mulle, et sa oled niikuinii pinnast ilma, las ma teen selle asja ilma sinuta ära, sina teed volikirja, paned allkirja alla, ma saan ilma sinuta siis asju ajada.

Mul oli kahetoaline korter Wiedemannis. Ütlesin, et anna mulle midagi vastu, kus ma ka elada saaks. Sulg pakkus korterit Kopli liinil nendesse lagunenud barakkidesse. Ma küsisin: nalja teete või? Siis ta ütles selle peale, et kas te mõtlete, et me oleme mingisugune heategevusorganisatsioon. Ma rääkisin Rünnole, et ega mina ju ei käinud sulle seda pinda pakkumas. Teil on seda vaja saada, mitte minul.

Rünno Sulg tõi mulle sularahas 80 000 krooni ja ma pidin loobuma nii Wiedemanni korterist kui ka oma sundüürniku soodustusega korteri saamisõigusest. Nii nagu ma tookord olin lageda taeva all, nii olen ma siiamaani. Ma sain sulas selle 80 000 krooni ja kõik. Selle eest ei osta ju mingit elamist.

Tegelikult ma ei tahtnud üldse niimoodi seda asja teha, aga mul ei olnud ju mingit teist varianti - kas ma jään ilma kõigest või võtan vähemalt sellegi kompensatsiooni.

Seda Viru tänava korterit ei ole ma kunagi oma ihusilmaga näinud ega oma jalga sinna tõstnud, ma olen seal ainult paberite peal ja kõik. Ükskord Sulg helistas, et kas sind pole tülitatud selle korteri suhtes. Ma ütlesin, et ei ole. Ta ütles, et kui tülitatakse, ära midagi räägi. Vaat selline jama oli.

Tallinna linnavolikogu Keskfraktsiooni juht ja linnavarakomisjoni liige Elmar Sepp ütleb tehingutes osalenud sundüürnike-tankistide kohta, et nende probleem on lahenenud, kuna need inimesed pole enam linnale koormaks kaelas.

Kas Teie arvates olid sundüürnikega sõlmitud tehingud korrektsed?

Need olid standardsed lepingud ja neid sõlmiti kümnete kaupa. Meie jaoks olid need lepingud sellel ajahetkel ja õigusruumis piisavad ja korrektsed. Ma olen jätkuvalt seisukohal, et need lepingud olid Tallinnale kasulikud. Mina olin linnaametnik ja vastutasin linna ees. Ja sundüürnike probleem Tallinna linna jaoks on lahendatud. Ja mul ei ole mitte midagi muud lisada.

Kas Te leiate, et sundüürnikega sõlmitud lepingud tõesti lahendasid nende probleemid?

Need inimesed ei ole enam linnale koormaks kaelas. Me võime selle üle diskuteerida, kas need lepingud olid õiged. Väga raske on anda hinnangut protsessidele, mis toimusid aastaid tagasi. See oli üks võimalikest variantidest, kuidas neid küsimusi lahendada. Ja ma ei ole teiega nõus, et sundüürnike probleem ei saanud lahendatud.

Sai küll! Teie võite neid nimetada tankistideks ja variisikuteks, mina ei nimeta. Mina neid inimesi ei tea. Mina tean, et neid sundüürnikke ei ole enam Tallinna linna sundüürnike järjekorras.

Tehingud tankistidega said võimalikuks just tänu Teie sõlmitud lepingutele.

Võtke välja kohtuotsus, seal on väga pikalt ja põhjalikult kõik välja toodud. (Sepp ärritub.) Teate, mul ei ole tõesti enam selles asja mitte midagi öelda. Alates 2003. aasta 9. oktoobrist ei ole mul mitte midagi enam kommenteerida pärast seda, kui Eesti Vabariigi kohus on mind õigeks mõistnud. Kõik need juhtumid on läbi arutatud kolmes kohtuinstantsis, mul ei ole enam tõesti mitte midagi öelda.

Nii et siis juriidiliselt olid lepingud korrektsed?

Kas juriidiliselt või mitte, mul ei ole mitte midagi kommenteerida.

Teid on meedias korduvalt seostatud Vahur Reimetsaga, kes on Stinger Groupi ja veel mitme firma omanik, kellega Te lepinguid sõlmisite?

Ma ei tea, kes on praegu Stinger Groupi omanik ja mul on palju tuttavaid. (Sepp teeb jutus pausi.) Ma tean tõesti Vahur Reimetsa vanadest aegadest, me olime koolivennad.

Aga rohkem ei oska ma midagi öelda. Kordan veel kord - võtke kohtuotsus ja lugege see läbi. Ma olen jurist ja annan endale oma sõnadest aru.

Ja teate, mul on praegu selline tunne, et käib valimiseelne kampaania. Ma tean seda ajalugu, miks te minu juurde tulete, ja kujutan ette, kes on selle loo tellinud.

Ma vaatan praegu kalendrisse, on tulemas märtsikuu. Ma veel kord rõhutan - pärast 2003. aasta oktoobrikuud ei ole mul mitte midagi kommenteerida.

Sundüürnike korterite saaga sai alguse 1995. aastal, kui eri aegadel Tallinna kesklinna vanemateks olnud Jüri Ott, Hannes Kuhlbach ja Elmar Sepp vanalinna korterite taastamiseks nii firmade kui ka sundüürniku staatuses olnud eraisikutega lepingud sõlmisid. 2000. aastal võim linnas vahetus ning kesklinnavanemaks sai Siim-Valmar Kiisler. Selleks ajaks olid kiiremad tegutsejad jõudnud tehingud juba lõpule viia, teiste puhul nõudis Kiisler ent renoveerimistööde peatamist ning rendilepingute tühistamist. Prokuratuur esitas 2002. aastal Jüri Otile ja Elmar Sepale süüdistuse ametiseisundi kuritarvitamises. Süüdistuse järgi lõid nad korteritehinguid sõlmides võimaluse kasutada vanalinna kallite korterite erastamisel variisikuid, tekitades nii linnale kahju. Jüri Oti kohtuasi aegus, Elmar Sepp mõisteti esimese astme kohtus süüdi, teise astme kohus aga tunnistas ta õigeks.

Hea vaistuga kinnisvaraärimehel Vahur Reimetsal on korraga tules mitu rauda. Üks tehingutest viidi lõpule juba mitu aastat tagasi ning sellega on seotud Hans H. Luik ning Selle Luik (tol ajal Mõtsar - toim.).

Viimase sõnul esitles Vahur Reimets linna poolt välja kuulutatud avalikku konkurssi vanalinna majade peale kui head investeerimisvõimalust.

Luigele kuuluva firma OÜ Minigert osalusega loodi Suur-Karja 4 ja Pikk 18 / Pühavaimu 3 majade renoveerimiseks OÜ Urban Invest. 2001. aastal taandas Reimets ennast firmast ning ainuosanikuks jäi Selle Mõtsar.

Siim-Valmar Kiisleri juhitud kesklinnavalitsus peatas tollal pooleliolevad tehingud, võttis mitmelt kinnisvarabüroolt hindamisaktid, arvestas ka Urban Investi poolt juba tehtud kulutusi ning andis võimaluse maja ära osta.

Praegu ootab veel lahendust Vahur Reimetsa firma Konga Invest, millele anti lepinguga kordategemiseks majad Pikk 29 / Lai 24 ja Pikk 33.

Mõlemad hooned on praeguseks väga õnnetus seisukorras. Maja laguneb igast küljest ning ähvardab kokku kukkuda. Reimets ootab siiani linnalt ehitusluba.

Hoolimata iga päevaga kasvavatest potentsiaalsetest kulutustest majade renoveerimiseks, loobuda ta neist ei kavatse.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing