Donald Rumsfeldi pikaks veninud sõda

10. november 2006, 14:24

USA president George W. Bush reageeris sel
nädalal peetud vahevalimistel vabariiklaste lüüasaamisele kiiresti.

Vapra näoga teatas ta administratsiooni ühe tugisamba, 74aastase kaitseministri Donald Rumsfeldi tagandamisest. Lahkumiskõnes nimetas president Rumsfeldi üheks Ameerika kõige võimekamaks rahvusliku julgeoleku liidriks, kes on teinud fantastilist tööd. Ja ometi pidi ta temast loobuma. Sest Rumsfeld oli Iraagi sõja peamine kavandaja ja vastutav selle tagajärgede eest, mis on ärritanud ameeriklasi ja muutnud Kongressis poliitiliste jõudude vahekorda. Ja seda ei saanud president enam eirata.

Tegelikult ei kuulunud Rumsfeld algul üldse Bushi nn Texase ajutrusti, vaid valitsusse tõi ta hoopis asepresident Dick Cheney. Nende sõprus algas 30 aastat tagasi, kui Rumsfeld sai 43aastaselt USA kõigi aegade noorimaks kaitseministriks ja Cheney oli president Gerald Fordi ajal Valge Maja personali ülem. Edasi jätkus nende koostöö Richard Nixoni ajal.
Dick Cheney on tuntud kui neokonservatiiv, kes põhjendas Bushile Donald Rumsfeldi kaitseministriks toomist vajadusega tasakaalustada valitsuses sõjaväelase taustaga mõjukat väliministrit Colin Powellit, kes oli tuntud oma mõõdukate vaadete poolest. Nii loobuski Donald Rumsfeld pensionipõlvest ja asus taas kaitseministriks.

Armee moderniseerija
Pentagoni juhina käivitas Rumsfeld sõjaväes suured reformid. Tema ideeks oli vähendada selle koosseisu ja muuta see moodsa tehnoloogia ja kergerelvastuse abil paindlikumaks ja mobiilsemaks. Ta sundis sõjaväelasi tegema asju teistmoodi, kui nad olid harjunud. Kindralitele see muidugi ei meeldinud, aga nende arvamust ta eriti ei küsinud.
Tema strateegia toimis algul hästi Afganistanis, kus saavutati edu Talebani ja al-Qaeda vastu. Ka Iraaki otsustas ta kindralite vastuseisust hoolimata tungida väga väikeste jõududega.


„1990. aastate Lahesõda kestis maal viis päeva. Ma ei tea, kas Iraagis jõu kasutamine kestab viis päeva, viis nädalat või viis kuud. Aga kindalasti ei kesta see sellest kauem,” ütles ta enesekindlalt.
Nüüd on Ameerika väed olnud Iraagis 3,5 aastat ja ka demokraadid ei näe võimalust nende kiireks väljatõmbamiseks. Asjatundjad ütlevad, et Rumsfeldi väikeste üksuste strateegia toimis hästi kuni Bagdadi langemiseni 2003. a aprillis. Kuid vägedest jäi selgelt väheseks pärast seda, kui algasid rüüstamised ja terroriaktid ning olukord väljus kontrolli alt. Praegu on USAl Iraagis 150 000 meest, surma on saanud 2800.
Rumsfeld ei olnud kunagi suu peale kukkunud. Seda on ta kommenteerinud nii: „Sõtta minnakse selle armeega, mis sul parajasti on, mitte sellega, mida sa pärast tahaksid.”


Või siis Bagdadi rüüstamiste kohta ütles ta: „Igasugu asju juhtub. See on räpane, aga vabadus on üldse räpane, sest vabadel inimestel on vabadus teha vigu, panna toime kuritegusid või teha mis tahes halba.” Salavanglad ja piinamised
Kui 2003. a puhkes ajakirjanduses Abu Ghraibi vangla vangide piinamise skandaal, olevat Rumsfeld esitanud president Bushile kaks korda lahkumisvalduse. President lükkas selle mõlemal korral tagasi. Väidetakse, et selle vastuvõtmisega oleks ta tunnistanud Iraagi operatsiooni ebaõnnestumist. Seda president ei tahtnud ja seepärast oli tal seda otsust nüüd valimistele viidates palju kergem teha.
USAs on juristide ühendus Center for Constitutional Rights (CCR), mis väidab, et just Rumsfeld on üks vangide piinamisprogrammi loojaid. Just tema olevat heaks kiitnud meetodid, mida on kasutatud Kuubal Guantanamo baasis hoitavate vangide piinamisel. Nende hulka kuuluvad koerte kasutamine, vangide lahtiriietamine ja seksuaalne mõnitamine. CCR kavatseb tagasiastumisega isikupuutumatuse kaotanud Rumsfeldi vastu esitada mitu hagi nii USAs kui Saksamaal.

Hinnang Rumsfeldi tegevusele selgub hiljem Donald Rumsfeldi on võrreldud tema eelkäija Robert McNamaraga. McNamara oli Vietnami sõja ajal, mis lõppes ameeriklaste jaoks teatavasti krahhiga, kaitseministrina täielikult veendunud oma tegevuse õigsuses. Alles kolmkümmend aastat hiljem sai ta aru, et oli totaalselt eksinud.
Ka Donald Rumsfeld on olnud kuni lõpuni kindel, et on teinud kõik absoluutselt õigesti. Oma lahkumistseremoonial ütles ta: „Seda XXI sajandi esimest sõda teatakse halvasti. See on liiga keeruline, et inimesed sellest aru saaksid.” Ning lisas Winston Churchilli sõnadega: „Kriitika on mulle kõvasti kasuks tulnud ja ma ei ole eales kannatanud selle puuduse käes.”
Muuseas, George Bush vanem kaalus Iraagi ründamist ja Saddam Husseimi kukutamist juba Lahesõja järel. Aga tollane presidendi rahvusliku julgeoleku nõunik Bent Scowcroft ja välisminister James Baker laitsid selle mõtte maha, ennustades täpselt ette kõiki neid hädasid, mis praegu Iraagis ilmnevad. Nüüd on just Baker see mees, keda on palutud välja töötada soovitused USA edasiseks Iraagi-poliitikaks.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. November 2006, 14:24
Otsi:

Ava täpsem otsing