Kultuur, äri ja poliitika

Olen viimastel aastatel korduvalt investeerinud kultuuri ning korduvalt kohanud ka tänamatust. Naljakal kombel hakkab jääma mulje, et kultuuri arendamisega saab tegeleda ainult riik ning kultuuriga tegelemine peab alati olema doteeritud riigi poolt.

Värske kuum teema on uue Sakala keskuse rajamine. AS Uus Sakala kogu nägemus on lähtunud sellest, et Tallinnas on terav vajadus ühe korraliku kultuurikeskuse järele. Samuti ei ole kusagil korraldada suuri rahvusvahelisi konverentse, mis turismi madalhooajal linna hulgaliselt uusi külalisi tooks.

Võin käe südamele pannes öelda, et kogu selle projekti kallale asumine oli teadlikult ette võetud eesmärgiga Tallinna kultuurielu heaks midagi ära teha. Ei, ma ei väidagi, et kavatsus oli Sakala arendusele peale maksta.

Küll aga oli teadlik otsus võtta kõrgemaid riske kui mistahes tavalise kinnisvarainvesteeringu puhul ning leppida ka madalama omakapitali tootlikkuse määraga. Ettevõtlust mõistvad inimesed saavad aru, et seda ei olegi nii vähe ning meid omakorda innustab usk, et sellise projekti teostamine on võimalik.

Kaks erinevat ehitustehnilist analüüsi andsid juba mõni aasta tagasi sama tulemuse - kui tahta Sakalasse rajada 1800-kohaline saal, siis tuleb olemasolev hoone enamalt jaolt lammutada. See on teada olnud juba paar aastat ning kõik asjast huvitatud osapooled on sellest ka kogu selle aja olnud teadlikud. Kuid avalikke proteste ja allkirjade kogumist ei teostanud siis keegi. Isegi Sakala Keskuse loonud arhitekt Raine Karp on imestunud, miks nüüd taoline kära on tõusnud.

Täna on Sakala arendusprojekt aga äkitselt põrkunud täiesti uute vastastega ning vägisi tundub, et üks peapõhjus on lähenevad valimised. Seda kinnitab ilmekalt, et arvestatav osa kriitikast on vürtsitatud ühe erakonna süüdistamisega. Samas "unustatakse", et konkursi korraldamise ning hoonestusõiguse lepingu sõlmimise ajal oli kultuuriminister teisest erakonnast ning Tallinna linna on kogu projekti arengu vältel juhtinud kolm erinevat koalitsiooni. Ning kogu aeg on asjad liikunud edasi.

Asja muudab pikantseks seik, et üks Uus Sakala aktsionäridest astus paar kuud tagasi Keskerakonna liikmeks. Vaadates must-valgel kirjas olevaid fakte, saab sel olla Sakala projekti edasise arenguga samapalju seost kui minu kuulumisel Kalevi jahtklubisse. Nüüd aga on oht, et ühe mehe ühte erakonda astumine seab ohtu Eesti viimase veerandsaja ühe suurema kultuuriprojekti.

Hoonestusõiguse leping sõlmiti juba 2003. aastal ning objekti valmimistähtaega pikendati - mingeid muid muutusi tegemata - sel varakevadel. Eraäris oleks taoline asjade käik mõistlik, kuna projekti venimisel oli mitmeid objektiivselt mõistetavaid põhjusi. Leping on algusest peale võimaldanud Sakala keskuse lammutamist ning juba 2004. aastal nentisid ka vastutavad linnaametnikud, et hoone võib lammutada. Sama on korduvalt kinnitanud Muinsuskaitseamet - Eesti riigi pädevaim instants, kui küsimus puudutab mõne ehitise säilitamise vajadust.

See kõik on toimunud erinevate ministrite ja linnavalitsuste ajal ning jõudnud lõpuks tulemuseni. Jah, lammutusluba ise tuli vaid nädalapäevad tagasi, kuid arvestades kõiki vajalikke kooskõlastusi, oli selle väljastamine ka SAPA kohustus. Seega ei ole kõik mitte lihtsalt JOKK, vaid just ainult nii saabki arendusprojekte teostada.

Nii ei olegi saanud ühe inimese astumine linnavõimu teostavasse erakonda Sakala projekti arengut mõjutada. Siit jõuangi tagasi mõtte juurde, et Sakala on täna jäänud mingi laiema poliitilise kampaania tõmbetuultesse.

Karistada poliitilise võitluse eesmärgil kõiki tallinlasi kultuurikeskusest ilmajätmisega on aga minu arvates liig.

Kuidas iganes ei lõpeks täna toimuv poliitilistest huvidest läbipõimunud kampaania, on see igatahes veel üks tõsine õppetund. Igal erainvestoril tasub enne kultuurivaldkonda investeerima asumist tavalisest oluliselt põhjalikumalt järgi mõelda. Sest on palju neid, kes usuvad, et kultuuri eest saab seista vaid riik ja tema rahakott, et kõigile oleks asi lihtne ja arusaadav.

Mina ise olen endiselt veendunud, et Sakala keskus saab varsti valmis ning seal pakutav teeb tallinlaste elu paremaks. Otsustajaks selle üle saab olla vaid aeg.

Autor: Tõnis Haavel