Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Leedu sisu + ingeri vorm = eestimaine šikk

Ain Alvela 15. november 2006, 00:00

Ingerlasest ja leedulannast abielupaar Aleksander ja Janina Pasti on oma õmblustöökoja Tallinna vanalinnas sisse seadnud nõnda, et võõras - ja ammugi veel juhuslikult - sinna naljalt ei satu. Uhkes tornikestega ehitud majas tuleb tükk aega valvuritädi juhatuse järgi mööda koridore seigelda, enne kui jõuame toa number 20 ukse taha.

Ei mingit kulda ega karda, ei ringisebivaid poolpaljaid mannekeene, isegi mitte lõputut rida õmblusmasinate taha kummarduvaid ühesugustesse kitlitesse riietatud naisi.

Kõigest paarkümmend ruutmeetrit põrandapinda, kangapakkide ja niidirullidega koormatud riiulid ning laud kahe tikkimis- ja ühe õmblusmasinaga. Väga askeetlik, käib peast läbi. Ja veel käib peast läbi välkmõte - on see ikka see koht, kuhu plaanisin tulla?

"Kuidas siis nii - üks õige rätsep peab ju nähtaval olema, et kliente püüda?" uurin.

"Jaa, me unistame ka päris enda boutique'ist kusagil peatänava ääres, aga kuna sellise poe edukus sõltub väga palju asukohast ja seda pole veel leitud, siis tulebki sellega siin leppida," seletab profifotograafist Aleksander Pasti käega laia kaart tehes.

Aga ometi varjub selles tagasihoidlikus, ent väga hubases toakeses kõlava nimega moefirma Jean Aleksander Pasti - 2000. aastast rõivaste disainimise ja õmblemisega tegelev perefirma, mille hingeks teostuse poole pealt näikse olevat Janina, kunstnikunimega Jean Pasti. Seevastu Aleksandri hool seisneb peaasjalikult asjaajamises, kollektsioonide ülespildistamises ja äri tulemuslikkuse jälgimises.

Viimane aeg on ära öelda, et Pasti moeloomingu leivanumbriks on tikandid. Jumalikud roosid, kallad, päevalilled, kõiksugused ornamendid. Ja neid on kõikjal - seelikutel, pükstel, pintsakute ja mantlite revääridel, ülalt alla ja sõõrina ümber keha. Põhitoonideks paari lemmikvärvid must ja valge ning põhiliseks lõikeks n-ö lisanditega klassika.

Suvel tellisid noored abiellujad Priit ja Sigre endale pulmapeoks viis komplekti kostüüme: laulatuseks, registreerimiseks, õhtusöögiks jne. Tulemus oli vapustav. Ainuüksi pruutkleidi tikanditeks kulus 15 kilomeetrit niiti ning seelik ise kaalus kolm ja pool kilo!

Igatahes tehakse mulle kiiresti selgeks, et hea töö ei vaja reklaami. Või kui, siis piisab paaril korral aastas mõnes šikis paigas läbiviidavast moeetendusest. Järgmine neist on plaanis teha kohvikus Bonaparte, kus esitletakse rõivaid Bon-Appetit-miljöös.

Ja veel seisab Pastil ees sügistalvist kollektsiooni tutvustav moeetendus mõnes pealinna lokaalis. Kui vaid jõuaks tellimustöödega järje peale, st kõik eesootavad mantlid-kostüümid-seelikud klientidele tehtud. Sest see on olulisem, kollektsioon võib oodata, on Janina seisukoht.

Esitluspaik valitakse alati vastavalt rõivastele - miljöö peab olema sobilik, olustik harmoneeruma rõivastega ja vastupidi. Lisaks mannekeenide riietusele - mannekeenid muide on Aleksander ja Janina ise leidnud ja välja õpetanud, agentuuride teenuseid ei kasuta abielupaar põhimõtteliselt - on n-ö firma poolt ka nende meik ja keskkonna kujundus. Kõik peab olema just Jean Aleksander Pasti tunnuslause järgi: Iga päev on šikk!

Janina on hariduse poolest hoopis sisustusarhitekt. Ega tegelikult üks teist sega, sest ühtekokku on see kõik kunst, olgu siis interjööride või rõivaste disainimine. Moehuvi sai alguse sellest, et tema teismeikka jõudev tütar hakkas ajaviiteks igasuguste kivikeste ja litrikestega oma rõivaid ehtima ja niisama nokitsema, nagu ema nüüd ütleb.

Aga tasapisi kandus selline katsetamine ka vanematesse üle, koos hakati üht-teist juba algusest lõpuni ise valmis õmblema ja nii see läks. Omavahel öeldes olgu mainitud, et tegelikult istub Aleksandris õmbluspisik kindlasti juba geenide kaudu sees, sest tema emagi oli eluaeg õmmelnud - nii endale kui ka kundedele.

Aga takkajärgi võib öelda, et nii ta läks, soetati kaks programmeeritavat tikkimismasinat, 50 000 krooni tükk, ja õmblusmasin. 2003. aastal jõudis pere esimese moeetenduseni endises Caballero vinoteegis.

Muide, moeetendustel püüne peale jõudvad rõivad on tavaliselt selleks ajaks juba omaniku leidnud. Või siis leiavad kohe. Vajadusel tehakse mudel huvilisele parajaks, lõige kohendatakse figuuriga sobivaks, sest ega otse mannekeeni seljast n-ö tavainimesele naljalt sobilikke riideid leia.

Erilisi hitte, mida igas kollektsioonis leidub ikka paar-kolm, tuleb aga järjepanu juurde ja juurde õmmelda. Üks selline on näiteks valgete kallamotiividega kaunistatud must seelik. Või palun väga - hiirhall klassikaliselt vaoshoitud, ent samas ikka seda šikki rõhutav naistemantel. Ikka kallatikanditega, mis jooksevad kaelusest allääreni.

Kui ma küsin, kas sel moel ei ähvarda käsitöö kommertsiks ehk siis masstootmiseks kätte minna, vangutab Aleksander pead: "Kes teab, kes teab?" Janina usub, et see "mass" piirdub siiski kõige rohkem kümmekonna sarnase riideesemega, sest vabrik ei saa panna rõivasse hinge sisse.

Oma olemuselt ei ole moeperekonna ettevõtmine ateljee ega järgi ka moemaja stiili. "Me pakume inimestele oma arvamust," rõhutab Aleksander Pasti.

Peamiselt on Jean Aleksander Pasti kunded 25-40aastased eestimaalased, rohkem on mehi, kusjuures üha enam eestlastest mehi. Alles paar päeva enne minu külaskäiku anti ühele noorele firmajuhile üle tikanditega vest ja mantel.

"Inimesed, eriti eesti inimesed, on aheldatud oma harjumuste ja eelarvamuste külge. Meie aitame neil nendest üle saada," räägib moepere õrnem pool.

Tõepoolest - et kauplusest oma figuurile sobilikku rõivatükki saada, tuleb päevade kaupa poodides tuuritada. Ja kui õnnestubki midagi leida, ei sobi see kindlasti karvavõrdki muu garderoobiga. Tuttav olukord, kas pole? Ihurätsepa käest saad aga personaalse teeninduse, mille tulemuseks on isikupärane riietus, mis välistab, et sarnaseis rõivais iga teine ringi silkab.

Loomulikult kergendab see ka rahakotti, sest nagu Aleksander Pasti ütleb, võib ainuüksi mõne kvaliteetse kanga meeter maksta oma 10 000 krooni. "Kusjuures Eestist selliseid kangaid ei saagi. Peab vähemalt Riiga või isegi Pariisi või Milanosse järele sõitma," nendib ta. Ent seda läheb üha rohkem tarvis, sest inimesed on hakanud oma riietuse soetamisse suhtuma kui investeeringusse.

Aleksander ja Janina Pasti lubavad, et ei paku hinnaga üle. Nii saab näiteks odavama talvemantli neilt kätte 7000 krooniga. Hinna puhul sõltubki selle number lõppeks sellest, mida kõike rõivale külge pookida - tekstiilist krae tuleb ikka odavam kui sooblinahast jne.

Vaid kord on juhtunud, et koostööst kliendiga ei saanudki asja. "Kohe ükski asi ei sobinud talle, nii et lõpuks palusime tal lahkuda," meenutab Janina Pasti. "Pole ju mõtet üksteist vaevata, kui on näha, et tulemust ei tule."

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:23
Otsi:

Ava täpsem otsing