Riigi hoolimatuse tõttu lonkab ühiskonna loodusteadlikkus mõlemat jalga

Matti Masing 15. november 2006, 00:00

Loodusharidus on Eestis puudulik, see on pärast taasiseseisvumist meelega nii korraldatud - poliitikud ei väärtustanud enam loodust, ühiskonna arengut korraldati looduse arvel.

Tõsi, Eesti taasiseseisvumise aluseks oli just looduskaitseliikumine, fosforiidisõda.

Nõnda näeme siin ideede tasandil, et revolutsioon sööb oma poega, või ema. Kui 1990ndatel suleti Eestis loodusteaduslikud ja looduskaitselised teadusasutused, kadusid ära ka eksperdid ja asjatundjad, kes loodust vajalikul määral tundsid ja selle põhjal meie ühiskonna arengusse oma panuse andsid.

Enamgi veel, vähestel säilinud ekspertidel kadus hääleõigus - töötuna tänavale aetud eksperti kõrgepalgalised ametnikud ju ei kuula.

Olukord muutus veelgi halvemaks, kui harimata ja loodusvaenulike võimurite surve all olevad ametnikud hakkasid, selle asemel et kuulata loodusteadlase-eksperdi soovitusi, ise "looduse parimateks ekspertideks" ja looduse saatuse üle otsustajateks omaenese tarkuses.

Nõnda süvenes Eestis loodusteaduslikult harimata ametnike-poliitikute klikivõim, kellel on mugav ja eluliselt vajalik end mitte siduda looduse tundjatega ning adekvaatse loodusteabega. Eestile kui väikesele ja väga õhukese teaduse väärtustamise traditsiooniga maale oli loodusteaduse häving hukatuslik - sellest põntsust ei toibu ühiskond niipea. Mis tähendab, et (eriti võimusfäärides) toimuv on jätkuvalt loodusvaenulik ja loodusteadust mitteväärtustav. Kokkuvõttes ekslik ning sügavalt korruptiivne ? la "ma ei tea, et olen loll, järelikult võin jätkata täpselt samas vaimus". Ning selles vaimus jätkamises on kannatajaks korraga nii loodus kui ka inimühiskond.

Avalikkus saab teada asjadest, millel on olemas oma teabealused. Loodushariduse ja looduskaitse puhul on peamine teabealus ajastu tasemel olev ning pidevalt arenev loodusteadus.

Kui ühiskonnalt on loodusteadus ära võetud, siis puuduvad tegelikkusele vastavad andmed looduse seisundi kohta (mis pidevalt muutub). Samal ajal surevad välja taime- ja loomaliigid ning -kooslused, ilma et keegi suudaks seda märgata või mõõta. Või üldse küsimusigi esitada.

Milline roll on niisuguses harimata olukorras nn riiklikul looduskaitsesüsteemil? Kas rahvale puru silma ajada - "me kaitseme loodust, kõik on korras"? Kusjuures nii tehaksegi.

Elementaarne loodusteave on ühiskonnale kättesaadav ja piisavalt väärtustatud pädev teave looduse kohta - selleks, et ühiskond saaks toimida kooskõlas loodusega, et inimühiskond ei tegutseks loodust hävitades. See teave tuleb loodusteadlastelt, kui neil võimaldatakse teha oma tööd.

Kui mitte või kui loodusteadlasi pole (nagu tänapäeva Eestis), siis puudubki pädev loodusteave ning ühiskond toimib paratamatult loodusvaenulikult, hävitades oma tegevusega ohustatud elustikuliike ja -kooslusi. Hõiked loodust kaitsta ei aita - need on kõigest lapsikud karjed, mis olukorda ei muuda, kui ühiskonnas loodusteadusi ei väärtustata ega võeta loodusteadlaste arvamusi üldises tegevuses arvesse.

Oleks loomulik, kui meedia valgustaks ühiskonda - nii sellest, mis on seal positiivset, kui ka sellest, mis on puudulik või väär. Ajakirjandust saab jagada valdkondadesse ja eks iga ajakirjandusnähtus peaks end meediamaastikul määratlema ning talitama oma valdkonna raamides.

Eks mõni loodusteaduse või loodusteabe kogumisega seotud asutus meil ju ikka eksisteerib. Kuid nende tegevus on spuudulik - olukorras, kus aastakümneid pole ette nähtud töökohti näiteks kaitsealuste kahepaiksete, roomajate, pisiimetajate jt vormide uurijatele-teadlastele. Kui on puudulik, siis ongi puudulik, sel juhul pole vajalikku teavet olemas ei hariduses ega looduskaitses.

Näiteks koondati 1990ndatel teaduslik tegevus Eestis ülikoolide alla, nagu see on korraldatud mujal maailmas. Kuid mujal maailmas on ülikoolides palgal teadlased, kelle ülesanne on tegelda teadusega, toota ühiskonda loodusteavet.

Meil on ülikoolitöötaja tudengite õpetaja rollis. Loodusteavet saavad toota ainult teadlased-eksperdid, kes ei teki üleöö, vaid kelle väljaõpetamine kestab aastakümneid. Sedagi vaid juhul, kui riigis on teadlastele ette nähtud töökohad, kui neile makstakse töö eest stabiilselt palka. Eestis pole see nii!

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:23
Otsi:

Ava täpsem otsing