Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Süsihappegaasi sidumine ja ladustus pidurdab kliima soojenemist
ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni peamine eesmärk on saavutada kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni stabiliseerumine atmosfääris tasemel, mis hoiaks ära antropogeense sekkumise kliimasüsteemi.
Inimtegevuse tagajärjel tekib aastas ligi 25 miljardit tonni süsihappegaasi, sealhulgas USAs 7,1 miljardit ja ELi liikmesriikides 5,4 miljardit tonni.
Euroliidus on piir, mida ei tohi ületada, ülemise temperatuuri tõus keskmiselt 2 YC. Sellest lähtuvalt muutub arenenud riikide kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamine 15-30% allapoole 1990. aasta taset kohustuslikuks tõenäoliselt aastaks 2020. ELi keskkonnanõukogu hinnangul võib aastaks 2050 tekkida vajadus kasvuhoonegaaside emissiooni üleilmse vähendamise järele kuni 50% võrra.
Üks tulevane süsihappegaasi emissiooni vähendamise meetod eriti elektri tootmisega seotud fossiilsete kütuste põletamisel on süsihappegaasi sidumine ja ladustamine. Sidumist ja ladustamist seostatakse kõige sagedamini kivisöega. Süsihappegaasi sidumist ja ladustamist on võimalik kasutada elektrijaamade ja teiste suurte süsihappegaasi punktallikate, näiteks tsemendi- ja terasetehaste heitmetest. Süsihappegaas surutakse kokku ja transporditakse vedelal kujul ladustamisele sobivas geoloogilises struktuuris.
Sidumist ja ladustamist on võimalik rakendada kõigi fossiilseid kütuseid ning biomassi kasutavate protsesside puhul, kusjuures sellega on võimalik jätkata fossiilsete kütuste kasutamist, piirates samas süsihappegaasi heitmeid.
Praegu hinnatakse riske, mida põhjustab süsihappegaasi võimalik lekkimine geoloogilistest hoiukohtadest. Riskid sõltuvad konkreetsest hoiukohast ning seetõttu on vajalik iga planeeritava hoiukoha detailne riskianalüüs. Kuna maagaas ja süsihappegaas on salvestunud geoloogilistesse moodustistesse miljoniteks aastateks, siis on alust arvata, et on võimalik valida välja hoiukohad, mis säilitaksid süsihappegaasi kliimamuutuste leevendamiseks vajaliku väga pika aja jooksul.
Paljude riikide poolt heaks kiidetud plaani kohaselt püütakse heitgaas kinni juba kivisöega töötavas elektrijaamas, seejärel suunatakse see maa-aluste torude kaudu poorsetes kivimites asuvatesse haudadesse. EL teeb ettevalmistusi leidmaks võimalusi, kuidas EL saaks globaalse soojenemise pidurdamiseks sajandi keskpaigaks matta 30 miljardit tonni süsihappegaasi ja kogu maailmas võiks aastal 2050 matta kokku ligi 240 miljardit tonni gaase. Selline süsihappegaasi maht on üle viie korra enam, kui on ELi praegune emissioon.
Oluline on ka sidumise ja ladustamisega seotud juriidilise süsteemi loomine.
Meetodi katsetustega on juba algust teinud Alžeeria, Kanada ja Norra ning Suurbritannias on põhjalikult uuritud hoiukohtade mahtuvust.
See peaks olema piisav, et ladustada kogu praeguse taseme juures elektri tootmisega kaasnev CO2 vähemalt 50 aasta jooksul.
Autor: Reet Pruul