Arhitekt sipleb tellija võrgus

Kuna Tartu üheks hüüdnimeks on "Emajõe Ateena", on paslik uurida, kas esiteks kohalik võim oskab avalikkuse ja eraettevõtjate huve ühitada antiikdemokraatiaga võrreldaval väärikal moel. Teiseks, millise märgi jätavad klassitsistliku linnasüdame kõrvale kerkivad hooned tulevastele põlvedele meie ajajärgust.

Tartu Justiitshoone ehk kohtumaja oli esimene avaliku ja erasektori koostööprojekt Eestis - selle ehitusse oli liisingulepinguga kaasatud erakapital. Paraku on kohtumaja puhul tegemist musternäitega, kuidas arhitekt Katrin Tomberg ja tellija pole suutnud kasutada arhitektuurselt nii palju lubava mäepealse krundi potentsiaali. Mänglevat maastikku trotsiv tuim ja kandiline hoonemürakas on ruumiliselt tapnud kogu Riia tänava alguse. Praktiline küll, aga paraku ilmetu.

Otsekui karistuseks koonerdamise eest läks kohtumaja ehitus algselt kavandatust kallimaks.

Tartu Kaubamaja on seevastu üldlevinud kinnisvaraarenduse näide. Seda finantseeris täielikult erakapital omavalitsuse heakskiidul. Paraku ei arvesta kaubamaja ümbritsevat arhitektuurilist miljööd, olles justkui vägisi surutud Vanemuise ja turuhoone vahelisele väljakule.

Ehitusmahult on Tartu Kaubamaja loogiline ehitis. Paraku erines avalikkuse arusaam linnaruumist selles piirkonnas arhitekti pakutust ja ehitaja realiseeritust. Arendaja seisukohalt on Tartu Kaubamaja puhul tegemist funktsionaalse äripinnaga, kus esmatähtis oli pinna madal omahind ja efektiivne kasutus. Nõnda jäid arhitektuursed ja linnaehituslikud probleemid tahaplaanile.

Kaubamaja juhtum ajas üldsuse erakapitali peale sedavõrd kurjaks, et pimesi rünnati ka kaubamajast risti üle ristmiku Emajõe kaldale Plasku jalamile jääva kvartali arendamist. Kui Emajõe Ärikeskuse rajajad pärast Plasku püstitamist - mille linnakodanikud kiiresti omaks võtsid - vana bussijaama lammutasid ja ajutiseks lahendusena ökonoomse paviljoni püstitasid, pöördus hulk kauba-kolossi vastu suunatud raevu hoopis üle ristmiku toimuva vastu.

Sõim puhkes juba enne ehitusdokumentatsiooni valmimist. Tänaseks on õnneks kapitaalset hoonetekompleksi kandvad vaiad jõekaldasse rammitud ning möödakäijad võivad oma silmaga veenduda, et bussijaam, hotell ja kobarkino on tõepoolest sündimas nii, nagu eraettevõtjad avalikkusele juba mõne aasta eest lubasid.

Tartu Kaubamaja ehitamise näitel võib tagantjärgi-tarkusega nentida, et edaspidi peab linnavalitsus pakkuma avalikkusele valmiva ehitis kohta võimalikult palju adekvaatset informatsiooni. Linnavalitsus oleks pidanud kriitikaks valmis olema ning leppima arendajaga kokku üldust rahuldava lahenduse osas, kuid kahjuks jäi diskussioon nõrgaks. Arendaja aga hoidus selgitustest.

Tartlaste ebasõbralikkus on koondunud küll vaid hoone välisilmele ja ehkki miljöövääritut koledust ei andestata veel kaua, on see kesklinna mitmepalgelisem poodidekogum ostukohana ometi omaks võetud.

Valmiv Emajõe Ärikeskus pehmendab kaubamaja kohmakust, hakates seda tasakaalustama ja tähelepanu mujale tõmbama, liites järgmise aasta lõpul valmiva Tigutorni ja Ahaa teaduspargi. Multikeskuse valmimine mõjutab Hansakvartali tihedust ja intensiivsust, mis peaks meeldima aktiivsetele noortele. Tekib City selle õiges tähenduses.

Kolmanda näitena vaatlen kerkivat Tartu Tigutorni. Tartlaste ebasõbralikkus ei ole seekord sihitud hoone arhitektuursele lahenduse vastu, nagu kaubamaja puhul, pigem rivaalitsevad poliitilised oponendid ning linnaruumi arengus konkureerivad arendajad. Tõesti: teiste arendajate võrdse kohtlemise printsiibist lähtuvalt oleks pidanud ehitama detailplaneeringu järgi. Mis tähendab, et tartlaste ühisväljana moodustuv avalik arvamus pole patoloogiliselt vinguv ega rahulolematu, vaid ründab asja pärast.

Tartu uus ehitusmäärus, mis hakkas kehtima 1. novembril 2006, teeb ehitusprotsessi läbipaistvamaks, sätestades ka hoone kõrguse. Muide, Künnapuu ja Padriku projekteeritud ehitise teenindussõlmed on paigutatud hoone tipus olevasse spiraali, mis ei riiva silma. Samas on see hoone lahutamatu osa. Seega ei ole arendaja pidanud loobuma ühestki ruutmeetrist ehitusalasest pinnast ventilatsioonikambrite kasuks, kogu kasulik pind korterite ja büroopindadena jäi müügiks alles.

Tigutorni puhul aga on kõige tähtsam paigas - linnapilti hakkab ilmestama uus pilkupüüdev hoone!

Linnavalitsus peab edaspidi siiski arvestama tõsiasjaga, et maha müüdud kesklinna kruntidele ehitatavate hoonete puhul pole linnal võimalust linnaruumi kujundada ega avaliku huvi eest seista. Linnaplaneerijatel tasuks aga juba kesklinna liiklusskeemide ja parkimise korraldamise peale.

Soovitan tartlastel järjekindlamalt jälgida, et kogukonna poolt valitud poliitikute otsused ei takistaks linnaruumi arengut tervikuna - Tartu heaolu peab üles kaaluma poliitilised kokkulepped. See määrab kogukonna usalduse poliitilise võimu suhtes. Kui usaldus on olemas, siis toetab ka rahvas poliitikute valitud prioriteete. Poliitikute pangaarved on - nii kuluaaride andmetel kui ka tõeliselt - täitmatud, kuid Tartu Vaimul ja Eesti vaimsel eliidil on kindlasti kohustus mitte lasta ennast ära osta.

Julgen väita, et Eesti vajab toimivat avaliku ruumi seadust, sest sageli on ilmnenud vastuolud avaliku arvamuse, kohaliku omavalitsuse ja arendajate vahel. Selleks näiteks on olnud Tartu Kaubamaja, hetkel plaanitav Sakala Keskuse lammutus või Kalevipoja kuju paigaldamine Tallinna lahte. Arhitekt on sageli tellija võrgus, sest tellija maksab. Arhitekt vajab avalikkuse kaitset.

Nõustun Tartu linnapea Laine Jänese öelduga: "Emajõe äärde elu toomine on üks linnavalitsuse prioriteete. Jõe väärtustamine muudab linnaruumi inimsõbralikumaks."

Kesklinn laieneb oma ajaloolisest südamest jõe suunas. Linnavalitsusel, arendajatel, arhitektidel ning valvsatel linnakodanikel jääb üle vaid seista selle eest, et Tartu uus arhitektuur saaks ka ruumiliselt, esteetiliselt ja funktsionaalselt põnev ning vääriks Emajõe Ateena nimetust.