Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Erkki Ots julgeb riskida

Ardo Kalda 16. november 2006, 00:00

Erkki Ots võõrustab Äripäeva Topauto Sõpruse puiestee kontori kabinetis, kus iga detail viitab autodele.

Kuidas sattusite autode juurde?

Minu isa on lõpetanud TPI autonduse kõige esimese lennu. Sealt tuli palju nimekaid Eesti automehi ja mina lõpetasin oma isa jälgedes sama kooli. Hariduselt olen autoinsener. Esimesed mälestused autodest on mul ajast, mil olin 5-6aastane. Isal õnnestus Soomest tellida Tekniikkan Maailma. Eesti keeles lugemine oli mul selleks ajaks juba selge ja sõnaraamatu abiga hakkasin lugema TMi soomekeelseid sõiduproove.

Lisaks isale pean tänama Margus-Hans Kuuset. Temal oli tolle aja kohta müstiliselt huvitavaid materjale, mida ta lugeda andis. Minu ülikooliõpingute ajal asutati esimene Eesti autoajakiri, mida Margus-Hans Kuuse toimetas. Tema koht Tehnikas ja Tootmises jäi vabaks ja ta ääri-veeri pakkus seda mulle. Seal sain kokkupuute ajakirjanikutööga. Tegin kaastööd ka Soome - V8Magazine'ile, Tuulilasisse, ka Saksamaale ja mujalegi.

Kuidas sattusite automüügiärisse?

Tol ajal tuli teenida lehele lisa ja müüa reklaami - reklaamimüüjaid tol ajal veel polnud. Ühe aktiivse reklaamimüügi tulemusena pakuti mulle hoopis tööd. Minu praegune töö seob ka tihedalt minu hobid ja huvid.

Kirjutamiskihku pole tekkinud?

Vahel on küll. Kui tahta, siis saab mõne jutukese kirjutada ka nüüd töö kõrvalt. Kui midagi ikka kripeldab, siis vahetevahel kirjutan ka. Paljud mõtlevad, et automüügitöö on hirmus lihtne: sõida ringi kõige uuemate, ilusamate ja kallimate automudelitega, mida kolme kuni kuue kuu tagant vahetatakse. See ei ole tegelikult nii. Konkurents on autoturul meeletu, käibed ja kapitalimahukus on suured, aga rentaablus väike. Eestiski on palju ärisid, kus teenitakse hoopis rohkem ja seda väiksema tööga. Hüperkasumit automüügist ei teeni ka tulevikus, kuid mõistlikult saab ära elada ja minu jaoks on oluline, et töö meeldib.

Topautos on üsna püsiv kaader. Millest see tuleb?

Kui panna kümme Eesti juhtivat autofirmat kõrvuti ja võrrelda töötajate osakaalu, kes seal on töötanud viis või lausa kümme aastat, siis Topauto oleks kindlasti esikolmikus. See on ka üks meie edu saladusi. Vaatan kummastusega mõningaid finantsasutusi, kus suhtutakse inimestesse nii, et oled lihtsalt üks ühik. Mina niimoodi oma kolleegidesse suhtuda ei oska: igaüks on inimene ja isiksus. Ka nn lipsuta mehed on väga olulised, sest kui neid ei oleks, oleks ka lipsuga meeste töö otsas.

Eestis on kapitalismi aeg lühike ja ettevõtluskultuuri kiht väga õhuke. Vaata või värsketesse lehtedesse, kui lapsikult käituvad Eesti ühe suurema börsifirma juhid. Kui saadakse natukenegi soojemale kohale, siis vaadatakse kõigile oma alluvatele ülevalt alla. Juht ei vaja suurt hulka alluvaid, vaid suurt hulka kolleege. Me üritame väärtustada iga inimese tööd. Ka meil on teatud kaadrivoolavus - see on paratamatus, kuid meil on see väike ja ma oleme selle üle uhked.

Mida teete selleks, et töötajad mujale tööle ei lähe?

Töötajal võib olla ülimalt hea õhkkond, kuid kui ta korralikku palka ei teeni, siis lõpuks ta läheb ära. Samas on nii, et mujal pakutakse küll paremat palka, kuid kollektiivne töö on niivõrd ebameeldiv, et palgast loobutakse. Eraettevõte ei saa olla ka sotsiaalabiasutus - tööd tuleb teha ja kasumit teenida, samas ei tohi seda teha klientide arvel.

Kui kõik töötajad sellest aru saavad, siis läheb firmal hästi ja läheb töötajatel. Kasumit ei tohi jagada vaid omanike vahel. Tulu peavad saama ka töötajad. Kui firmal on rasked ajad, tuleb nii omanikel kui ka töötajatel rihma pingutada ja vajadusel pikki päevi teha.

Autofirmad on küll suured konkurendid, kuid pärast tööd on kõik omavahel üsna sõbralikud?

Üldiselt küll. Kindlasti on ka meil omad mustad lambad ja mõned, kes ei oska kaotada, aga enamik on toredad inimesed. Positiivsena tulevad kindlasti meelde liisingfirmade ühisüritused, kus saavad ka autofirmade töötajad omavahel vabalt suhelda ja laiendada silmaringi.

Millised hobid on teile südamelähedasemad?

Neid oleks rohkem, kui töö kõrvalt aega oleks. Kodus on kaks tublit tüdrukut kasvamas.

Põhilised hobid on seotud autodega. Juba noorena oli mul Ameerika autode pisik sees. Talvel kisub jäärajale ja suvel open track'ile, mis on minu jaoks parim vaba aja veetmise võimalus. Kui autod kõrvale jätta, siis suvel kisub veele, nii tuule kui ka mootori jõul, ja talvel mõlemat sorti suuskadele.

Igapäevatöösse toob head tasakaalu jahilkäimine. Eestis on veel õnneks metsi ja rabasid, kus käia, ja õnneks on need nii soised, et kinnisvaraarendajad sinna korterelamuid ei taha ehitada. Kui oled neli tundi õhtuses metsas, siis hakkad äkki pimedas nägema ja linnameeski hakkab metsaelus kuulma-nägema nüansse, millest linnas unistadagi ei oskaks.

Soovitan igaühele, kes isegi ei ole püssimees, lihtsalt vahetevahel metsas käia. Kui jahil on vaja riskantses olukorras otsustada, kas lasta või mitte, valin viimase: tegemata jäänud lask ei saa kunagi halb lask olla.

Äris oleme aga tihti pigem riski valinud. Ja enamasti on see ennast ka õigustanud.

Kokku oleme puutunud Erkki Otsaga tööalaselt juba üheksa aastat. Viimastel aastatel suhtleme aina tihedamalt.

Temast kui inimesest on jäänud mulje, et ta on väga aktiivne ja põhjalik. Erkki juures on imetlusväärne tema fanaatiline suhtumine oma toodetesse ja tehnikasse.

Temaga on alati olnud huvitav vestelda automaailmas toimuvast ja tulevastest suundadest, milles paistab silma tema suurepärane faktiteadlikkus.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:25
Otsi:

Ava täpsem otsing