Et koosolemine mõnusam oleks

Põhimõtteliselt tuleb sama tee läbi käia ka väikese seltskonnaga.

Seekord räägib A&G Toitlustuse restoranide juhataja Ritta Roosaar, kelle hoole all on restoranid Balthasar, Karl Friedrich, Paat ja Postipoiss, sellest, mida saab teha peoperemees, et ta külalised ennast mõnusalt tunneksid.

Ametlikus etiketis on ametlikud reeglid paika pandud, Ritta nõuanded lähtuvad väljakujunenud tavadest, inimeste oodatavast käitumisest.

Ma näen kõrvalt, mis võib juhtuda inimestega, kes on kutsutud restorani õhtusöögile - kahetsusväärselt sageli kutsutakse väga palju inimesi üksi, mitte kaaslasega.

Inimesed tulevad vastuvõturuumi, seisavad, üks ühes, teine teises nurgas, tekib teatud kohmetus. Ei teata, mida teha. Võib-olla on oodata kedagi tuttavat, aga võib-olla ei olegi.

Kui tahes väike kutsutute seltskond ongi, kunagi ei tule kõik inimesed ühel ajal. Alustada oleks igal juhul vaja aperitiiviga, võib pakkuda ka väikest suupistet - siis on inimestel juba tegevust, neid ei ole jäetud hooletusse. Klaas käes on lihtsam teistega rääkima hakata.

Peremees peaks suurema seltskonna puhul tulema kümmekond minutit varem ja vaatama ettevalmistused üle. Kui ta ei saa õigeks ajaks tulla, on vaja endale asemik leida. Ja kindlasti peab peremees inimesi omavahel tutvustada. Kõige lihtsam on tulijaid sisenemisel ruumisolijatele tutvustada.

Lauakaardid võivad inimesi ahistada, ma ei tea ju kõiki taustu, jätaksin mitteametlikul õhtusöögil inimestele kohtade leidmisel vaba valiku. Alati tuleb ära määrata koht, kus istub peoperemees, temast lähtuvalt asetuvad teised, inimesed oskavad siis juba ise kohti leida. Lauda istumisel tuleb peremehel inimestel silm peal hoida, kui vaja, siis neid suunata. Kui on juba kohad leitud, aga oleks vaja keegi ümber paigutada - tehke seda julgesti, väike segadus ei tee midagi.

Kui ma tean, et keegi on selles seltskonnas võõras, paluksin ma ühel inimesel tema eest hoolitseda, et ta ennast üksikuna ei tunneks.