Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kõige rohkem lisaaineid sisaldavad töödeldud toidud

Paljudelt toidupakenditelt võib koostise kirjelduses leida E-tähega märgistatud lisaaineid, mida kasutatakse toidu omaduste muutmiseks, näiteks toote värvuse intensiivistamiseks või säilivuse pikendamiseks. Praegu kasutusel olevad umbes kolmsada lisaainet on omakorda jagatud nelja põhirühma: toiduvärvid, säilitusained, antioksüdandid ja emulgaatorid-stabilisaatorid.

Lisaainetesse ei maksa suhtuda hirmuga, kuid toiduainete ostmisel tasub tähelepanelikult uurida, milliseid aineid on toidule lisatud. See oleks hea harjumus, sest mitte kõik lisaained ei ole kahjulikud. Lisaainete seas on ka mineraalaineid ja vitamiine.

Tartu Ülikooli biokeemia professori Mihkel Zilmeri sõnul on tervise seisukohalt kasulik teada, millest toiduained koosnevad ja kuidas need võivad tervist mõjutada.

"Kui soovite oma tervist säästa, on üha vajalikum toidu ja toitumisega seotud infoga arvestada," selgitab Zilmer.

Soovitatakse vältida toiduaineid, milles on rohkelt sünteetilisi lisaaineid. Igal juhul on mõistlik kasutada võimalikult palju töötlemata värskeid või vähetöödeldud toiduaineid. Mida enam on neid töödeldud, seda rohkem sisaldavad need lisaaineid.

Korrektse tähistusega pakendil peab olema esitatud nii lisaaine keemiline nimetus kui ka numbrikood. Pakendil oleva teabe põhjal saab otsustada, kas seda toitu süüa või mitte. Seadus kohustab tootjat märkima pakendile kõik kasutatud lisaained.

Sünteetilisi lisaaineid arvatakse ohtlikkuse poolest toidumürgistuste, tasakaalustamata toitumise, tööstuslike saasteainete, toiduainetes looduslikult esinevate mürgiste ainete ja pestitsiidide järel alles kuuendale kohale.

Kergesti riknevate toiduainete säilitamiseks lisatakse säilitusaineid, millest tuntumad on bensoe- ja sorbiinhape ning nende naatriumi- ja kaaliumisoolad. Looduses leidub neid näiteks jõhvikates, pohlades, pihlakates ja murakates.

Väävliühendeid (E220-E228) kasutatakse peamiselt tooraine säilitamisel, vältimaks selle värvi muutumist.

Nitriteid ja nitraate (E250-E251) lisatakse põhiliselt lihatoodetele neile omase roosaka värvuse saamiseks.

Mõned tavalised toiduained võivad põhjustada allergiat. Ennekõike väikestel lastel esineb valguallergiat, seevastu ülitundlikkus lisaainete suhtes on üsna harv.

Mõni lisaaine võib põhjustada üksikutel inimestel ülitundlikkusnähte, ehkki teiste jaoks on need ohutud. Aspiriini suhtes allergilised inimesed võivad reageerida ka toidus kasutatavale bensoe- ja sorbiinhappele.

Reaktsiooni võib tekitada ka pohlades ja jõhvikates leiduv bensoe- ja sorbiinhape. Aspiriinist, bensoe- ja sorbiinhappest ning asovärvainetest võivad tekkida tursed, hingamisvaevused ja muud tervisehäired.

Sulfitid ja antioksüdandid BHA ja BHT võivad tekitada erilaadseid allergiareaktsioone, eriti astmaatikud on tundlikud sulfitite ja teiste väävliühendite suhtes.

Triinu Kruustük

Ma pole kunagi uurinud, milliseid aineid toit sisaldab, sest ostan seda, mis maitseb. Usun, et kui toit juba müügil on, siis tõenäoliselt ei saagi see väga kahjulik olla.

Tean küll, et mida rohkem E-sid toit sisaldab, seda rohkem on seal säilitusaineid. Aga harjumust neid toodete etiketilt jälgida ei ole.

Tähelepanu pööran ainete sisaldusele vaid mahlajooke ostes, sest tahan teada, kui palju naturaalset mahla see sisaldab. Ei tahaks juua mahla pähe värvaineid.

Kadri Kaljuvee

Pean tunnistama, et ei ole neid lisaaineid pakenditelt jälginud. Ma tean küll, et võiks jälgida. Olen poodides märganud, et mõni inimene uurib neid pakenditelt päris pingsalt.

Kui lisaainete nimekiri ikka väga pikk on, siis ehk seda toiduainet ei ostaks. Alati on ju ka alternatiive.

Usun, et suur osa inimeste teadlikkusest sõltub ka vastavast teavitustööst. Spetsiaalselt keegi infot otsima ei hakka, kuid sellele tuleks infokanalites tähelepanu pöörata. Siis muutuvad ka inimesed teadlikumaks.