Surematu toit ja Brüssel

Marianne Mikko 22. november 2006, 00:00

Toidulisandite teema on Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi töökavas püsiv nähtus. Kord on tegemist ensüümidega, kord säilitusainetega, kord küsimusega lubatavast taimerasva hulgast šokolaadis.

Sellel tööl ei paista lõppu, sest pidevalt kerkivad uued üksikprobleemid, kus tootjate ja tarbijate huvid põrkuvad.

Tootjad taotlevad kasumit, nende arvates on lubatud kõik, mis pole keelatud. Tarbijate esindajad peavad siis keelamisega tegelema. Ilma nendeta saaksime poest vist küll vaid "juustulaadset toodet", mitte maitsvat toitu.

Ühe või teise poole huvide kaitsele on valmis hüppama 15 000 Brüsselis registreeritud lobby-inimest. Kuid Brüsseli ametnikud on küllaltki iseseisvad. Nad eelistavad üldiselt anonüümselt tegutseda, nii on surve väiksem. Ka parlamendis ei ole kaugeltki igaüks mõjutatav.

Loomulikult on elukutselised tarbijakaitsjad teadlikumad kui enamik tarbijaid. Tarbijate soov on muidugi tervislikult toituda, kuid mitte igaüks ei hakka poes paki pealt peent kirja lugema ega looduslikumat kaupa nõudma. Teadlikum ja rikkam tarbija eelistab looduslikumaid tooteid. Vaesel on tähtis odavalt kõht täis saada. Maadel on ka kultuurierinevusi. Belgias näiteks on poeriiulitel meetrite kaupa erinevate tootjate "surematut" piima, naturaalset on ööpoest või restoranist lausa võimatu leida. Ilmselt ei ole piisavat nõudlust.

Säilitusainetest suurt numbrit ei tehta, meedia pole piisavalt inimesi harinud. Geenidega mängimine on aga massikultuuri kaudu tuttav teema ja seal on eurooplastel selgepiirilisem seisukoht. Vastavalt filmide poolt sisendatule on see loomulikult eitav.

Liiga tihti jääb diskussioon arvamuste ja kusagilt kuuldud "faktide" tasandile. Toidulisandite kõrvalmõjude uuringutele ei ole rahastajat just kerge leida. Pikaajaliste mõjude väljaselgitamine võtab aastakümneid aega. Lisaks on keskkonnamõjude seast just säilitusainete mõju eraldamine küsitav ettevõtmine.

Mõnikord on suisa kasulik pead liiva all hoida. Näiteks dieettoiduainete turg on tohutu, kuid sobilikke kunstmagustajaid on suudetud luua vaid paar tükki.

Esimene kunstlik magusaine sahhariin osutus vähkitekitavaks ja eemaldati tarbimisest juba ammu. Kui nüüd selguks, et üks uuematest ainetest on kahjulik, oleks see mõnegi äri hukatuseks. Tootjad ei ole uuringutest eriti huvitatud.

Kuid uuringuid oleks vaja, sest näib, et eriti laste organismi viivad tänapäeva toiduained segadusse. Loomulikku küllastustunnet ei teki ja lisandub ebatervislikke kilosid. "Surematud" toiduained on tegelikult lahendus probleemile, mida tarbijate jaoks peaaegu ei eksisteeri. See on minevikupärandus ajast, kui üks tapetud siga pidi taluperet mitu kuud toitma. Praegu võib kas või iga päev poes end värske kraamiga varustada, kui vaid aega on.

Poodnikud muidugi ei taha, et nende kaup enne mahamüümist rikneks, samuti maksab külmutus raha. Samal ajal aga pole tasuta ka kaubandus- või laopind, kuhu "surematu" toit kuhjataks. Tootja peab iga sentimeetri eest müüjale meelehead pakkuma. Mingist hetkest alates ei tasu see ära ning säilitusainetest pole siin kasu.

Samuti ei lahenda säilitusained ületootmise probleemi Euroopa siseturul. Ülejäägid ju aina kuhjuks. Euroopas hävitatakse ka praegu põllumajandustoodangut ulatuses, mis on terve mõistuse jaoks vastuvõtmatu.

Kuid osa muudetakse tõesti ka "surematuks" ja müüakse subsiidiumide abil maailmaturul, eriti nn kolmandas maailmas. See on meile kui maksumaksjatele väga kulukas, kuid ühise põllumajanduspoliitika reform edeneb paraku visalt.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing