Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ühistransport väärib eelist
Ühistranspordile igavese rohelise tule andmist võiks käsitleda kahest aspektist.
Esiteks tehnilisest, mis juhtub siis, kui kaks bussi rohelise tulega ristmikule jõuavad.
Ilmselt väike uurimistöö nendes Euroopa linnades, kus säärane asi väidetavalt toimib, annab sellele lahenduse.
Teine küsimus on aga põhimõtteline - kas peaks toetama ühistranspordi eelistamise ideed või on see arhailine, et mitte öelda sovetlik.
Minu arvamus on, et linnavalitsuse püüded ühistransporti tõhustada ja populariseerida igati väärt kiitmist ning mõttearendamist.
Iga inimene, kes otsustab sõita bussiga, tähendab ühte autot vähem, bussitäis inimesi kümneid autosid vähem.
Paratamatult muutub enamkasutatavaks transpordiliik, millega on tipptunnil võimalik kõige kiiremini liikuda.
Kui roheline mõtteviis tundub ebamugav, siis võib mõelda nendele summadele, mis vabanevad väiksemast autode hulgast tänavatel - lähitulevikus jääksid ära näiteks üüratud investeeringud teede laiendamisse, et ära mahutada üha kasvavat autode hulka.
Ja samas, miks mitte selle raha eest, mis keskmine autotallinlane laseb mürina ja haisuna tuulde, sõita näiteks suusareisile Austriasse.
Autor: Agur Paesüld