Eestlane Walesist

Lembit Öpik istub oma kahetoalises Londoni büroos Portcullis House'i kolmandal korrusel, laudade taga askeldavad noored ametnikud, õhus on aktiivsust ja asjalikkust. Parlamendiliige ise istub tugitoolis ning on kogenud poliitikuna alati intervjuuks valmis, kuigi valimisteni on jäänud veel kolm aastat.

Kaks korda on mulle pakutud, et kas soovin Eestis parlamenti kandideerida, aga ma olen loobunud, kuna pean ju siin poole neljaks tagasi olema ning siis oleks mul vaja oma privaatset reaktiivlennukit. Mul on küll 18 aastat piloodipaberid, aga teine töökoht nii kaugel läheb ikkagi raskeks.

Tõsisemalt, ma hea meelega oleks Eesti poliitikas, aga minu fookus on praegu siin. Minu arvates olen ma Eestile Suurbritannias kasulikum. Toompeal on Eestil juba 101 parlamendi liiget, aga Westminsteris ainult üks, mina. Eesti saatkond on väga aktiivne ning aitan, kuidas suudan, pea iga nädal on midagi teha.

Eestlased ja britid saavad juba ajalooliselt hästi läbi, peaminister Blair on samuti Eestist vaimustuses, eriti just majanduspoliitika ja maksusüsteemi osas. Ilmselt sellest tuleneb ka tihe läbikäimine riikide vahel ja nii jõuab iga nädal üks või teine küsimus mu lauale. Ma ei saa alati aidata, aga väga tihti saan.

Kui kuninganna Elizabeth külastas Tallinna, siis kutsus Briti suursaadik minugi õhtusöögile. Eelmisel nädalal pärast ühte koosolekut ütles Tony Blair mulle, et ta oli kuulnud, et ma olin Eestis õhtusöögil käinud? Olin väga üllatunud, et ta teadis, küsisin, kes rääkis? Ta vastas, et kuninganna. Nii et ikka räägitakse omavahel Eestist.

Ka kuningannale meeldis Eestis väga. Vestlesin temaga ning oli näha, et see visiit oli talle sügava mulje jätnud. Ta ei olnud varem Eestis käinud ja vanalinn läks talle hinge, nagu ka kultuurietteasted. Ta hindab tõesti kõrgelt Eesti ja Ühendkuningriigi häid suhteid.

Minu poliitikasse sattumine siin Suurbritannias oli juhuslik, ma ütleks, et see oli õnnetus. Esimest korda puutusin poliitikaga kokku kooliajal 1975, kui oli imelik vaidlus Inglismaa ja Islandi vahel, traallaevade küsimuses. Inglased soovisid saare kõrval kala püüda, kuid Island nõudis 360 kilomeetrit rannast territoriaalvett ainult enda kalameestele. Koolis toimus debatt, mina pidin vaidluses esindama Islandit, kuna olin välismaalane. Võitsin selle vaidluse ning arvan, et sealt mu poliitiline huvi tekkis.

Tõsine töö hakkas siiski alles 16 aastat tagasi, kui astusin Liberaaldemokraatliku partei liikmeks Põhja-Inglismaal ning kandideerisin kohalikku linnavalitsusse, ma võitsin kaks aastat hiljem, 1992.

Kandideerides olen kaotanud rohkem kordi, kui ma võitnud olen. Õnneks olen ma võitnud alati, kui kandideerimine on mulle tähtis olnud. Kandideerisin kolm korda, enne kui võitsin.

Inimene õpib kaotustest ning see on vaimule väga tervislik. Kui inimene pidevalt võidab, hakkab ta arvama, et on mingisugune superman ja võib endale kõike lubada. Niisugune uhkus on poliitikas inetu.

Minu motivatsioon oli lihtne - üks või teine asi oli minu ümbruskonnas ilmselgelt valesti ning ma leidsin, et teiste sõimamisest tulu ei tõuse. Ma võin ise kandideerida ja asjad korda seada. Loodan, et inimesed hindasid seda. 1997 avanes võimalus kandideerida parlamenti. Üks meie partei liige otsustas enam mitte kandideerida ning ma seadsin üles oma nime. Motivatsioon oli täpselt sama, soovisin asju muuta. Palju teemasid olid taktikalised, kuid oli ka strateegilisi asju.

Minu eesti nimi ja taust ei ole mind siin kuidagi takistanud. Võib-olla isegi vastupidi - kuna mul on imelik nimi, olen vahel paremini meelde jäänud. Inimesed küll kirjutavad selle väga harva õigesti, aga siiski jääb meelde, et nad kohtasid mind, ning tunnevad mu ehk hiljem televiisoris ära.

Enne poliitikasse minekut töötasin Ameerika firmas Procter & Gamble turundus- ja hiljem personalijuhina, need olid üheksa väga huvitavat aastat minu elust. Töötasin seal isegi paralleelselt linnavalitsuse tööga. Lõpetasin samal päeval, kui sain valitud parlamenti.

Töötan praegu umbes 95 tundi nädalas. Poliitika ei olegi mulle enam päris töö, vaid pigem juba elustiil. Paljud teised asjad kannatavad selle all. Kuid mis teha, inimene on inimene. Opositsioonis olles on teha väga palju, olgu see kas või meediaga suhtlemine. Ma usun, et kõik meil töötavad 65-100 tundi nädalas. Laiskus ei ole probleem, need inimesed ei ole laisad. Teame, et pärast järgmisi valimisi peame võib-olla valitsema hakkama, ja oleme valmis. Aga ka erasektoris oli pikki tööpäevi.

Siin on minu üks kontor, teine kontor on ringkonnas, Walesis. See siin on avatud poole üheksast hommikul poole kaheksani õhtul, siit lahkudes töötan tihti edasi kuni poole üheteistkümneni. Ringkonnas mitte nii pikalt, aga tihti ka. Poliitiline töö on sama ilmselt igal pool maailmas - poliitika planeerimine, eelnõudega tutvumine, probleemide selgitamine. Eesti ja Briti poliitilised süsteemid on väga sarnased. Eesti parlamendi liige saaks siin hästi hakkama ja vastupidi.

Elan Londonis kolm päeva nädalas ja siis oma piirkonnas Kesk-Walesis kolm päeva. Sõidan autoga umbes 1600 kilomeetrit nädalas. Mu masin on küll kaksteist aastat vana Vauxhall, aga sõidab veel hästi. See ei ole uhke auto, ma ei saa endale uhket autot lubada, kuna minu raha läheb kõik lennukite pidamise alla. Mul on küll tagasihoidlik auto, kuid see eest kena ja kiire sportlennuk. Kahjuks üks teine lendur unustas eelmisel nädalal maandumisel rattad välja lasta ja nüüd on esiosa kõik rikutud. See juhtus tal juba teist korda. Mõlemad korrad maksab see 18 000 naela, lennuki puhul peab väga hoolikalt vaatama, kellele laenad. Kompetentne piloot peab olema.

Mul on isegi väike lennufirma oma piirkonnas - West European Air Services, rendime tšarterina välja kuue- kuni kaheksakohalisi väikelennukeid. Loodan, et mu lennufirma kasvab, kuna lendamine on mulle enam kui hobi - kirg. Ehk kunagi saab mu firmal olema otseliin Kesk-Walesist Eestisse. Pankrotti ma minna ei tohi, kuna siis peaksin kohe parlamendist tagasi astuma. Meil on selline seadus.

Peale lendamise on mu peamised hobid astronoomia, filmide vaatamine ning mootorrattad. Viimane Eesti film mida vaatasin, oli "Ristumine peateega".

Astronoomiahuvi on mul tänu vanaisale, mäletan, et kui olin neli-viis aastat vana, rääkis ta mulle huvitavaid asju tähtedest, päikesest. Astronoomia on mind alati huvitanud, olen selle isegi oma poliitilise tööga sidunud. Tegin siin parlamendis kampaaniat asteroidiohu teadvustamiseks. Kunagi tabab mõni neist Maad, seda on varem juhtunud ja see juhtub jälle. Oht tuleks avastada

20-30 aastat varem, mitte viimasel hetkel, kui asteroid juba siin on. Aega on vaja, et neid trajektoorilt kõrvale juhtida, tehniliselt on see võimalik juba praegu. Paraku teame alla poolte objektidest, mis hetkel Maa poole liiguvad. Kui saabub kümnekilomeetrise läbimõõduga asteroid, hukkuks ilmselt 70% inimkonnast, kui mitte rohkem.

Iga uus tulija tehakse muidugi maatasa, tavaliselt ka siin, kuna meedia on laisk, kirjutab, mis antakse. Enamik parlamendi liikmeid, keda ma tunnen, on siiski ausad ja annavad endast riigi hüvanguks palju. Nii Eesti kui ka Briti parlamendi liikmed. Eks muidugi ole igas ametis mõni inimene, kes nii hea ei ole.

Siiski ma ei ole Suurbritannias elava umbes kahe tuhande eestlase seast leidnud veel kedagi, kes tahaks, aga kui on huvi kandideerida, siis see protsess on piisavalt lihtne. Jälgi uudiseid, vestle kaaskodanikega tähtsatel teemadel, kandideeri - enne kohalike omavalitsuste valimistel ja lõpuks parlamenti. Kogemused on väga tähtsad, nii sinu enda kui ka valija jaoks - ta tahab kindel olla, et sul on selle töö jaoks mõistust. Suurbritannias ei ole raha kandideerimisel oluline, motivatsioon on tähtsam kui raha. Samuti ei ole enam Euroopa Liidus takistuseks kodakondsus, ma võiksin kandideerida Eestis ja eestlased võivad kandideerida siin parlamenti.

Briti parlamendis töötamiseks ei pea midagi väga erilist oskama. Briti huumori mõistmine on soovitatav, aga mitte nõutav. Huumoriga annab palju rohkem ära teha kui otsese kriitikaga, parlamendi töö on lõbus, kui inimesed on naljakad. Minu arust on kõige olulisem siiski, et sulle meeldiks inimkond kui selline. Minul on usk inimestesse, meie liiki, arvan, et inimesed on üldiselt head. Oleks vist väga raske elada, kui arvad, et inimene on halb. See töötaks ehk kui diktaator olla, aga mitte demokraatlikus süsteemis. Võib-olla mu usk kaob kunagi, aga mitte niipea, olen olnud siin vaid üheksa ja pool aastat.

Meil ei ole parlamendis koalitsiooni, Tööpartei valitseb üksipäini. Konservatiivid ja meie, liberaaldemokraadid, oleme opositsioonis. Suurbritannias toimuvad muutused aeglasemalt kui Eestis, koalitsioonid tekivad siin väga harva, millest on minu arvates kahju. Parteid peavad tegema koostööd ja omama riigi ees vastutust, kuid vahel tundub, et mõne jaoks on partei huvi tähtsam kui riigi huvi. Siiski, süsteem siin töötab ja minu arust ka Eestis, kuna majandusel läheb hästi, kasv on suurepärane, töötus madal ja poliitiline tähtsus Euroopas suur.

Euroopa parlamenti kandideerimisele olen mõelnud, aga praegu on minu huvi siiski siin, Suurbritannias. Võib-olla kunagi tulevikus, kui mõni Eesti partei kutsub mu europarlamenti kandideerima, ehk lähengi.

Fotod: Henrik Aavik