Moraali lühidus

Inimese moraalne selgroog hakkab luustuma umbes neljandal eluaastal. Siis tasub lastega esimest korda vestelda õiglusest. Seni, nagu öeldakse, on lapsed suhteliselt julmad. Osa moraalist õpetatakse, kuid osa paistab olevat automaatselt kaasnev ja närvisüsteemi arengu käigus ennast ilmutav nähtus. Me ei oska ju moraalset käitumist alati põhjendada - see tuleb kusagilt sügavamalt, sealt, kus sõnu ei kasutata. Olgu näiteks Harvardi ülikooli professori Marc D. Hauseri kontrollküsimus raudteel jalutavast viieliikmelisest seltskonnast, keda te lähedalasuvat silda ületades märkate. Kõrgemal olles panete veel tähele, et kurvi tagant lähenev rong võib seltskonna maise tee mõne hetke pärast lõpetada. Õnneks on samas harutee, millele saate rongi lähedal asuva juhtkangi abil suunata. Kas tõmbate kangi, isegi kui märkate viimasel hetkel, et sellelgi haruteel on jalutaja, üksik matkaline?

Enamik inimesi tõmbaksid kangi! Kujutage ette sarnast olukorda ilma päästva haruteeta ja ainukeseks rongi peatamise võimaluseks oleks midagi rakset rongi ette visata. Õnneks avastategi enda kõrvalt silla pealt sobivalt suure asja, mis vastu tuuleklaasi prantsatades ehmataks rongijuhi vaeseomaks ja too tõmbaks reflektoorselt pidurikangi. Kõneks olnud suur asi on sillale sattunud matkaline. Kas aitaksite ta vastupunnimise kiuste üle rinnatise?

Enamik seda ei teeks! Põhjendada nad oma valikut hästi ei oska, sest tehniliselt või juriidiliselt lõpptulemustel vahet pole. Vahet oskab teha vaid hingesügavuse piloodikabiinis sõnatult tegutsev moraal. Vahest just seetõttu soovitas kirjanik Isaac Asimov vältida moraali sattumist teele, kui olete ajamas õiget asja. Sama mõtet täiendas Mark Twain, öeldes, et tänu võimele eristada õiget valest oleme loomakarja intelligentseimad, kuid ühtlasi muudab see kõik valede tegude tegijad automaatselt eriti moraalituteks. Viimaste kohta teadis Albert Einstein lisada, et jõud tõmbab madala moraali kandjaid alati enda poole. Ning Oscar Wilde püüdis seda teemat kokku võtta, osutades, et madalat moraali jutustavad raamatud näitavad maailmale tema häbi. Mõtelge kas või sada aastat käsitsi ümber kirjutades paljundatud Giovanni Boccaccio 1353. aastal valminud "Dekameronile". Mine tea, kas ümberkirjutajate jaks tuli loo mõnudest või häbistava näpuga vehkimise vajadusest, kuid sajandi pärast oli mõlemat hulga lihtsam saavutada.

Kui Johann Gutenberg ja Peter Schoeffer võtsid pressi alt välja oma esimese trükitud raamatu lehed, oli aasta 1456. Enamikule võib tunduda uskumatuna ja osa teadlasi vaidleb veel praegugi täpse arvu üle, kuid umbes 15 000 päeva hiljem ehk 42 aasta pärast oli maailma raamaturiiulites juba 15 miljonit raamatut kokku umbes 30 000 nimetust. Toona pidi inimkonda vaevama ikka suur lugemisnälg, mis sundis meistreid valmistama üha uusi ja uusi trükipresse. Uuega võrreldes polnud trükipressieelsel ajal ju raamatuid õieti ollagi. Kloostrite tubades, mida raamatukoguks kutsuti oli heal juhul mõnikümmend käsitsi kirjutatud köidet. Traditsiooni jätkates käsitles enamik uutest raamatutest moraali ja olid paksud nagu piibel.

Viimasel ajal moraalist enam nii palju ei kõneleta. Küll aga kõneletakse raamatutest. Nende ajastu lõppemisest. Näiteks ei loe kolmandik Ameerika Ühendriikide keskkooli lõpetanutest pärast kooli lõpetamist enam ühtegi raamatut. Raamatuvaba elu elavad kuni surmani 42% sealsetest kõrgkooli lõpetanutest. USA peredest ostis eelmisel aastal mõne raamatu vaid iga viies. Seda oleks ka raske nõuda, sest ilmselt ei tea paljud enam poodide asukohtagi, sest viimase viie aasta jooksul pole raamatupoodi külastanud 70% USA täiskasvanutest. Ning lõpuks - poeletilt koju kaasa võetud õnnelikest raamatutest kogevad enneaegset surma ehk siirduvad enne lõpuni lugemist tolmu koguma kolmest raamatust kaks.

Sellega seoses tahaks teada, kuhu üleöö kõik need kirjanikud panna, kui nende raamatuid ei loeta? Vahest on neil midagi õppida lasteraamatutest? Näiteks kirjutada lühemalt? Kirjutada lihtsamalt? Umbes nagu Ernest Hemingway romaan, mis autori arvates on ta parim. Hinge rusuv lugu koosneb kõigest kuuest sõnast: "Müüa: lastejalatsid, pole kordagi kantud." Või Margaret Atwoodi värske teos: "Igatsesin teda. Sain ta endale. Pe###e!"*

Autor: Kristjan Port