Muru ja Pere: Arhitektid ja kunstnikud koostöös ja omaette

Omavahel said nad tuttavaks 1986. aastal Eesti Tööstusprojektis. Esimene koostöö oli seotud kunsti tegemisega, 1997 loodi ühine firma ja hakati koos arhitektuuriga tegelema. Varasem töökogemus Tööstusprojektis ja ühine kunstitegevus tulid kasuks.

"Kui tööl on mingi sisemine mõte, hakkab see tegijaile endalegi ootamatult asjade käiku dikteerima, olgu see perfomance, arhitektuurne projekteerimine või maalimine," arutleb Pere. "Kõik võib olla väga hästi ette kavatsetud, aga koht, olustik ja hetke mõjud võivad dikteerida hoopis teistsuguse asjade kulgemise. Kõiki reegleid ei saa kirja panna ja kehtestada. Loomeprotsessi peab jääma improvisatsiooni võlu ja etteaimamatus, lõpptulemust ei saa päris sihikule võtta, siis tuleb väga konstrueeritud tulemus." Erinevalt sellest on Urmas Muru arvates kõige parem siiski planeerida ja konstrueerida. Elu on talle piisavalt irratsionaalne, et seda meetodit kasutada.

Kunstnikuks olemine on Perele ja Murule väga kasulik. Kunstiformaati annab palju isiklikku hullust panna. Kuna arhitektuur võtab praegu palju aega ära, jääb kunsti tegemiseks muidugi vähe võimalusi. Urmas Muru maalib põhiliselt reisidel, Peeter Pere aga võtab viimasel ajal pintsli kätte ainult vanadelt piltidelt tolmu pühkimiseks. Võib-olla sünnib sellest tolmust tulevane teos?

1990. aastal iseloomustas kunstiteadlane Harry Liivrand nende tegemisi järgmiselt: "Maalimine, installatsioonid ja perfomance'id tähendasid neile oma ideede kohest reageeringut, milleks arhitektuur oli liiga aeglane ja tuim töö. Tundelaadi erinevusest hoolimata ühendab kunstnikke usk värvi kõikvõimsasse maagiasse ja sümbolism. Sümbolism võib väga hästi tähendada ainult ideid ja puhtalt ideede väljendamisega Rühm T liikmed tegelevadki."

Praegu on siiski ennast arhitektuuriga lihtsam väljendada kui tollel ajal. Inimestel on oskused ja võimalused ning nad viivad oma alustatud plaanid enamasti lõpuni. Arhitektuur teostub kiiresti. Kunstniku elu elada on praegu võib-olla isegi ebahuvitavam. Arhitektid sõltuvad investoritest, ametnikest ja ehitajatest, kuid kunstnikud sõltuvad kuraatoritest, galeriidest, fondidest, mis tähendavad palju subjektiivsemat mõju, mis võib veelgi hullem olla.

Arhitektid on tänapäeval üldiselt palju rohkem tähelepanu keskpunktis kui kunstnikud. Tihti küll negatiivses mõttes, sest inimestel ei ole kerge taluda kiireid muutusi keskkonnas, olgu nende muutuste eesmärgid millised tahes.

"Praegune arhitektuurne tegevus on meie performance," ütleb Pere. Kui ühel hetkel saabub ühiskonda jälle tasakaal mingis üldises sotsiaaldemokraatlikus vormis ehk n-ö uus hea Rootsi aeg, pole enam mõtet arhitektuuriga tegeleda.

Loominguline töö on vastuoluline. Projekt on nagu karikakramäng - õielehti tõmmates ei tea kunagi, mis on lõpptulemus - arhitektuur või mittearhitektuur, kunst või mittekunst. Kui tellijate ja looja mõtted ei jookse kokku, ei pruugi tulemust üldse tulla.

"Ja lõpuks me ei teagi, kas huvitav projekt sündis loomingulise produktina või viljastava vestluse tulemusena," nendib Peeter Pere.

"Ma küsiksin hoopis parema meelega, kas inimesed julgevad oma südamesoove ja salamõtteid välja ütelda: et ma tahaksin seda või teist. Kui julgevad, saab pilt palju selgemaks," jätkab Urmas Muru.

Mõnikord, kui mitu projekti on käsil ja tähtajad kukil, tuleb vastu võtta kiireid otsuseid ja tihtipeale on just need kõige õigemad. Aga vahel on hea, kui saab pikemalt mõelda ja kavandada, möönavad arhitektid. Sama on ka maalimise puhul. Mõni eskiis mõjub väga värskena ja seda nähes fantaseerib vaataja ise edasi. Viimistletud pilt jätab mõtlemisvõimalusi oluliselt vähemaks.

Taolist värskust võib tajuda ka arhitektuuris.

Murule meeldivad arhitektuurse tegevuse psühholoogilised aspektid. Perele meeldivad arhitektuuri aistingulised kvaliteedid: lõhnad, helid, maitse. "Mina küll maju ei maitse," ütleb Pere seisukoha peale Muru. "Psühholoogilisele posimisele eelistan mina pigem nõidumist," kommenteerib omakorda Muru seisukohta Pere.

Muru ja Pere büroo on tuntud oma väikeelamutega. Mõtete läbitöötatus on väikestel hoonetel põhjalikum, kuna nende puhul sõnastatakse ülesanded täpsemalt. Suurtel majadel on otsustajaid palju ja täpseid soove määratleda raskem. See aeg on Eestis veel ees, kus ka suured majad muutuvad nii-öelda individuaalmajadeks. Praegu on need üsna ühenäolised ja distantsilt vaadates jääb mulje, nagu töötaks siin vaid paar arhitekti ja majad tulevad justkui ühest katlast. Praegu on kõigil majade loojatel kiire, järelemõtlemisaeg tuleb hiljem, arvavad arhitektid.

OÜ Arhitektid Muru & Pere tehtud tööde nimekirjas on hästi õnnestunud korrusmajad Tartus Annelinnas Emajõe kaldal, Tallinnas Lasnamäe veerul Valgel tänaval ja Lasnamäe sotsiaalmajad Alvari ja Loometsa tänaval. Avalikkuse poolehoiu on võitnud nende projekteeritud Pääsküla raamatukogu ning vaskmaja Tabasalus, mis pälvis konkursil Eramu 2004-2005 parima eramu preemia unikaalse vormikäsitluse ning sise- ja välisruumi tervikliku lahenduse eest.

Esmapilgul pisut harjumatu ümara vormiga vaskplekist eramu Tabasalus võlus žüriid eelkõige oma julge ning tervikliku ruumikäsitlusega. Arhitektidel on sisemusele ja hoone vormile võrdselt tähelepanu jagunud. Huvitavat ja läbitöötatud materjalikäsitlust märkas žürii isegi eramu piirdeaia puhul, hindab žürii esimees Kalle Veelvoog.

Igatahes ei jäta nende looming - arhitektuur ja kunst - mitte kedagi ükskõikseks. Lihtsalt vahel peab vaataja Urmas Muru ja Peeter Pere teoste avastamiseks ja mõistmiseks mõtlemisega tegelema.

Fotod: Meeli Küttim

Autor: Tiina Kolk