Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Raha mängib elus suurt, kuid mitte peamist rolli

Mart Laar 24. november 2006, 00:00

"Raha - see on õnn ja armastus," laulsid Mõhk ja Tölpa Ehala-Viidingu "Rahalaulus" mitukümmend aastat tagasi. Sama meloodiaga näib algavat 2007. aasta Riigikogu valimiskampaania. Ei tahaks küll Keskerakonda ja Reformierakonda Mõhu ja Tölpaga võrrelda, kuid nende lubadused küll 25 000, küll 40 000 kroonini tõusvatest palganumbritest tuletavad seda kangesti meelde.

Kui mõni aeg tagasi ärgitati Eesti ühiskonda arutama selle üle, mis on Eesti järgmine prioriteet, siis praeguseks on see arutelu sumbunud rahanumbrite lugemisse.

Ühelt poolt on see ilmselt paratamatu. Sest mis see poliitika siis muud on, kui rahva poolt riigi käsutusse antava rikkuse jagamise üle otsustamine. Paraku kipub seejuures eesmärk silmist libisema.

Raha olulisusele lisab kaalu argument, et enamikul Eesti inimestel on seda liiga vähe. Siin võiks ju targutada, et raha on inimestel alati vähe, kuid Eesti puhul on lugu tõsisem - võrreldes Läänemere teisel kaldal asuvate riikidega on eestlase elatustase selgelt madalam. Pole imestada, et sellises olukorras muutub vaesusest välja rabelemine, enda ja oma järglaste elujärje parandamine peamiseks eesmärgiks.

Kõik see on ilmselt möödapääsmatu ja vajalik, kuid samas ohtlik. Sest niipea kui rahast saab inimeste, erakondade või riigi jaoks ainus Jumal, ollakse astunud ohtlikule teele.

Kõige huvitavam on selle tee juures see, et suure raha ja rikkuse juurde seda mööda sammudes tavaliselt ei jõuta. Näiteks sellest võib tuua kas või Põhjamaad, kelle tee kõrge elatustaseme juurde viis läbi sootuks teiste asjade - eeskätt hea hariduse tähtsustamise.

Sama näitab tegelikult ka Eesti viimase viieteistkümne aasta areng. Kui Eesti oleks endale viisteist aastat tagasi seadnud eesmärgiks saada kiirelt rikkaks, oleks meie valikud olnud sootuks teistsugused. Kiirelt rikkaks saada üritavad riigid poleks pööranud tähelepanu oma rahvuslikust koguproduktist suuri summasid nõudva kaitsevõime ülesehitamiseks, oleks Eesti pidanud sellisel juhul orienteeruma tihedate sidemete sisseseadmisele Venemaaga, et selle energiaressursse Läände vahendades ise kähku rikkaks saada. Sellele oleks kindlasti kaasa aidanud ka tunduvalt nõrgem järelevalve rahapesu ja muu sellise üle. See oleks võinud Eesti muuta Vene kapitali jaoks omalaadseks Põhjamaade Šveitsiks.

Eesti keele pealesurumise asemel oleks tulnud mõelda inglise keele kehtestamisele eestlaste ja venelaste vahelise suhtlemise keelena. Sootuks liberaalsem oleks pidanud olema uusi töökäsi Eestisse tõmbav sisserännupoliitika.

Eesti valis aga sootuks teise tee. Eesmärgiks seati Eesti lahtirebimine Venemaast ning orienteerumine Läände. Sellele eesmärgile allutati ühemõtteliselt kõik teised sihid ja eesmärgid. Ning just tänu sellele õnnestus nimetatud siht ka saavutada, kuigi 1992. aastal ei pidanud pea keegi võimalikuks Eestit isegi ette kujutada Euroopa Liidu või NATO liikmena.

Liberaalne ja avatud majanduspoliitika, mille abil Eesti kiiresti majanduskriisist väljus ning edukaimaks üleminekuriigiks muutus, oli sellele suurele eesmärgile allutatud vahend, mitte aga omaette eesmärk.

Tuleb tagantjärele tunnistada, et kindlasti kaotas Eesti 1990. aastate keskel meie lääneorientatsiooni vastustava Venemaa majandussanktsioonide tõttu mitmeid protsente oma kasvutempost - midagi samalaadset toimub praegu Gruusias.

Kokkuvõttes tulid Venemaa sanktsioonid Eesti majanduse konkurentsivõimele ja arengule kasuks. See polnud kindlasti eesmärk, mida Venemaa Eestit surudes silmas pidas.

Mis aga veelgi huvitavam: on näha, et just selline lähenemine on taganud Eestile tema praeguse suhtelise jõukuse. Riikidel ja rahvastel, kes üritasid "ratsa rikkaks saada" ehk rahale orienteeritud arengumudelit järgida, nii hästi pole läinud. Mõne majandus on täiesti kokku kukkunud, teistel on tulnud oma hoiakuid aga muuta ning Eesti eeskuju järgida. Meist viletsamal arengutasemel on nad aga igal juhul.

Hetkel Eesti ees seisev küsimus on aga see, kas suudame oma arengutempot hoida.

Ühelt poolt on Eesti majanduse kasvutempo aeglustumine paratamatu, teiselt poolt sõltub meist endist, kui suureks langus kujuneb.

Julgen ennustada, et kui Eesti otsustab hetkel seada oma eesmärgiks raha, siis parema elujärjeni me tegelikult ei jõua. Suudame seda vaid väärtustades sootuks teistsuguseid mõisteid, nagu haridus või ka tervis - sest vastasel korral pole meil viieteist aasta pärast kedagi, kellega oodatavat suurt rikkust jagada.

Meil on viimane aeg tõele näkku vaadata ning tunnistada, et Eesti samal kombel jätkates pole Eesti peagi enam konkurentsivõimeline. Eelmisest arenguperioodist tuleb kaasa võtta see, mis on meile edu toonud: avatud majanduspoliitika, lihtne ja tõhus maksusüsteem. Loovaks muutumata ja seda nii oma isiklikus elus kui ka majanduses ei pääse Eesti aga edasi.

Sellel taustal omandab ka erilise tähenduse see, kas me jaotame viieteist aasta jooksul kogutud miljardid enne valimisi peenrahana laiali või investeerime need tulevikku - on see siis alternatiivenergia arendamiseks või haridusse. Vaid osates praegu kaugemale tulevikku vaadata, suudame me luua endale parema elu.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:27
Otsi:

Ava täpsem otsing