Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
50 aasta pärast, mister Bush!
Sel nädalal on Eesti lehed ja tele-eeter olnud täis USA presidenti George W. Bushi ja Ameerikat üleüldse.
Ühendriikide presidentidega on maailmal armastuse-vihkamise suhe, nagu kõigega, mida selle riigi kultuur ja poliitika maailmas levitavad.
Ka suurim amerikaniseerumise vastane ei saa eitada, et hetkel on tegu maailma mõjuvõimsaima riigiga. Seda näitab juba ainuüksi see, et öeldes "Ameerika", saavad kõik inimesed maailma eri nurkades aru, millest käib jutt, kuigi see sõna hõlmab kahte maailmajagu ja kümneid riike.
Samas ei tasu Ameerika-vastastel kurvastada. USA ei jää aegade lõpuni kõige mõjuvõimsamaks riigiks, praeguses staatuses ei pruugi ta välja vedada selle sajandi lõpunigi.
Riikide hiilgeajad tulevad ja lähevad, on nende juhiks siis Aleksander, Victoria või George. See, millisena järgmised põlved neid juhte mäletama jäävad, selgub alles aastate pärast. Läbi ajaloo on kaasaegsete hinnang juhtidele ja nende tegudele hiljem ümber hinnatud.
Seetõttu ei saagi me praegu üheselt väita, kas käimas on demokratiseerumine või okupatsioon, kas verd valatakse üllaste aadete nimel või saamahimust, kas tänased suurmehed lähevad ajalukku vabaduse või suure sõja toojatena.
Umbes 50 aasta pärast on ehk pilt selgem. Loodame parimat.