Esmaspäev 20. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Taasvabastame Prantsusmaa

Brigitte Granville 05. detsember 2006, 00:00

Ségol?ne Royal on selle loosungi pööranud sotsialistide partei kasuks, et kanda seda põhimõtet järgmise aasta valimistel. Tema edu on aga ainult osa intensiivsest poliitilisest debatist, mille sarnast ei ole Prantsusmaa aastakümneid näinud. Järgmise aasta parlamendi- ja presidendivalimiste panused on kõrgemad kui ühegi eelmise pöördepunkti omad nüüdisaegse Prantsusmaa ajaloos.

Praeguse debati unikaalne joon on intellektuaalide väesalgad - nagu Jacques Marseille, Nicolas Baverez, Elie Cohen, ja Stephane Rozes -, kellest keegi ei nõustuks vananenud arvamusega Prantsusmaa unikaalsusest (nn exception fran?aise). Nad arvavad, et Prantsusmaa peab maailma probleeme käsitlema sellistena, nagu need tegelikkuses on, mitte nagu prantslased sooviksid, et need oleksid. See tähendab globaliseerumisega leppimist. Prantsusmaa saab kindlasti hakkama.

Moodustades kõigest 1% maailma elanikkonnast, on Prantsusmaa suuruselt kuuenda majandusega riik, on rahvusvahelises kaubanduses neljandal ning kaupade ja teenuste ekspordis kolmandal kohal. Üks seitsmest töötajast on hõivatud välisfirma poolt. (Suurbritannias on niimoodi ühega 10 ja USAs ühega 20 töötajast.) Tootlikkus on suhteliselt kõrge - 33 dollarit tunnis (27 dollarit Suurbritannias). Prantsusmaa saaks globaliseerumisega hakkama, kui ei oleks riiki. Halba ärikeskkonda rõhutas Maailmapanga ettevõtlusuuring, mis tuvastas bürokraatlikud takistused uue ettevõtte registreerimisel. Prantsusmaa on pingereas 35., samas kui Suurbritannia on 6. ja USA 3. kohal.

Halvim, mida riiklik poliitika on teinud, on tööpuudus. Kui eksisteeribki mingi exception fran?aise, siis seisneb see selles, et viimase 30 aasta jooksul ei ole tööpuuduse tase kunagi langenud alla 8,5%. Kui jätta välja riigisektori töötajate hellitatud armee, ulatub tase 15%-ni. Noorte naiste tööpuudus on 23%, immigrantidel kuni 70%.

Suur osa poliitikutest ja avalikkusest süüdistab tööpuuduses globaliseerumist - teenuste väljast sisseostmist ja ettevõtete ümberpaiknemist odavama tööjõuga riikidesse. Peasüüdlane on aga Prantsusmaa enda tööseadusandlus - regulatsioonide padrik, mis pakub tugevamat töökaitset kui kusagil mujal maailmas. Maailmapanga uuringu töötajate palkamise peatükis on Prantsusmaa 134. kohal, kõrvutades Suurbritannia 17. ja USA 1. kohaga. Kui tööandjad ei taha palgata töötajaid, keda nad ei saa hõlpsasti vallandada, on Prantsuse noortel õigus tunda end tuleviku suhtes ebakindlana.

Tööta olemine on vaesuse peamine põhjus. Esmane kaitse vaesuse vastu on teenitud tulu, millele isegi Prantsusmaa helded töötu abirahad ja muud sotsiaaltoetused on ebapiisavaks asendajaks. Suur osa kõrgest maksukoormast, mis nende rahastamiseks vajalik on, langeb ettevõtete kaela palgafondi maksude näol (tööandjate sotsiaalkindlustusmaksed), mis täiendavalt heidutavad ettevõtteid personali lisaks palkamast.

Üks Prantsuse valitsus teise järel on selle olukorra hapnema jätnud. Dominique de Villepin'i valitsus vältis seda väljakutset "majandusliku patriotismi" ehk eeldatavate riiklike tšempionide kaitsmise huvides ülevõtmise eest välisfirmade poolt. Hoolimata koomilistest episoodidest, nagu piimatööstuse Danone liigitamine riikliku julgeolekuvara hulka, et kõrvale suunata võimalik pakkumine Coca Colalt, ei ole Prantsusmaa välisinvesteeringute kord vähem kitsendav kui teistes arenenud riikides, kaasa arvatud USA.

Selline globaliseerumise patuoinaks tegemine peegeldab teist põhiprobleemi. Kõige kahjustavama väljast töö tellimise eest Prantsusmaal on vastutavad järjestikused valitsused, mitte ettevõtted. Selle asemel, et valijaskonnale reforme välja pakkuda ja seejärel neid rakendada selge demokraatliku mandaadi toel, on viimase 20 aasta jooksul tõsiseid reforme esitatud vähe ja needki väljastpoolt peasurutuna - peamiselt vastamaks Euroopa Liidu nõuetele. Selle tulemusena on reformid muutunud ebaseaduspäraseks, mis omakorda suurendavad neile vastupanu.

Ummikust väljatulemine nõuab poliitilise legitiimsuse taastamist, valides presidendi, kes peale reformi teostamise lubamist saab mandaadi seda teha. Mõlemad juhtivad kandidaadid 2007. aasta presidendivalimistel - Ségol?ne Royal ja Nicolas Sarkozy - on suhteliselt noored (võrreldes eelnevate kümnendite vanuritega) ja nende käsi on avaliku arvamuse pulsil.

Nende ühiseks lähenemisviisiks on astuda reaalsesse dialoogi Prantsuse inimestega, kuna nad mõistavad, et ainuke elujõuline alus reformideks on tugev poliitiline leping valitsuse ja kodanike vahel. See on teravas vastuolus Fran?ois Mitterrand'i ja Jacques Chiraci valitsuste elitismi, upsakuse, isalikkuse ja stagnatsiooniga. Ükskõik millised on valimiste tulemused, poliitilise tahte ja legitiimsuse tagasitulek Prantsusmaale ei saabu kindlasti liiga vara.

Copyright: Project Syndicate, 2006.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:28
Otsi:

Ava täpsem otsing