Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Ei mingeid ingleid?!

Katri Soe 06. detsember 2006, 00:00

Norrast kodumaale käima tulnud Kätlin teatab sissejuhatuseks, et see, et mina talle helistasin, oli tegelikult tema mõte. Nimelt olevat ta palunud inglitelt vihjet ajakirjanikele, et keegi temast kirjutaks. Ja nii mina kohe helistasingi. Kas pole imeline?

Ajakirjanikuna peaksin võtma nüüd kriitilise hoiaku. Inglite sedavõrd suurde mõjuvõimu ma selle koha peal nimelt eriti ei usu. Pigem on tegemist huvitava kokkusattumusega. Aga otsustan olla nagu Väikevend, kes erinevalt Majasokust usub, et Karlsson (ehk siis inglid) on siiski olemas. Inglitega on muide nagu jumalaga - nende olemasolu ei ole võimalik tõestada, nad kas on või ei ole olemas meie usust sõltumatult.

Aminoloogi (ladinakeelsest sõnast amina ja tähendab hingeravitsejat) ja antropoloogi Kätlin Rooviku jaoks on inglid osa reaalsusest - ühtaegu nii teaduslik uurimisobjekt kui ka töövahend. Kätlinil on Norras käsil magistritöö, mille eesmärk on näidata, kuidas alternatiivne hingeravi kriisis olevat inimest aidata saab. Lisaks tegeleb ta ingliraviga ka ise, korraldades nii Eestis kui ka Norras ingliõhtuid.

Paides sündinud ja Türil keskkoolis käinud Kätlin on pärit n-ö raskest perekonnast. Eestis elades jõudis Kätlin ühel hetkel punkti, kus miski ei näinud sujuvat. Abielu jooksis karile, tööd polnud. Hädavaevu jaksas ta töötu abirahast korteriüüri maksta. Kätlin räägib oma toonasest elust järgmist: "1999 maikuus tahtsin enesetappu sooritada.

Tol ajal oli kogu mu maailm kokku varisenud, kõik see, mis oli minu, kadus - mu perekond, mu poeg, mu kodu ja mu töö. Ma olin täiesti üksi maailmas oma kolme kohvriga. Ma polnud kaugel sellest, et oleksin tänaval lõpetanud." Siis sai Kätlin aga võimaluse minna Taani rahvaülikooli ja pisut hiljem edasi Norrasse lapsehoidjaks: "Õppisin üksi seisma ja oma elu uuesti üles ehitama."

Suurem pööre toimus 2002. aastal, kui Kätlin otsustas astuda Oslo ülikooli õppima sotsiaalantropoloogiat. Kerge see polnud, omal käel tuli selgeks õppida norra keel, teha ülikooli sisseastumiseksamid ja esimesed 2,5 aastat õppimise kõrvalt ka elatist teenida. Kuna inglid ja kõik nendega seonduv oli Kätlinit juba ammu huvitanud, otsustas ta oma magistritöö just nendega siduda. 2005. aastal alustas ta juba Troms¸ ülikoolis magistrikursust visuaalantropoloogias.

Õpingutega seotud uurimistöö viis Kätlini 2005. aastal Lõuna-Aafrika Vabariiki Kaplinna ülikooli. Juhuse tahtel leidis ta samast linnast, mitte kaugel paigast, kus ta elas, Daniela Leigh' - naise, kes pidas inglimaja ja tegeles spirituaalse ravitsemisega. Aasta hiljem oli Kätlin Kaplinnas tagasi, nüüd juba selleks, et inglimajas toimuvat ka filmida.

Filmi tegemine Kaplinnas, kus ühistransport on pea olematu ja õhtustel kottpimedatel tänavatel ei taha kohalikud sõita isegi mitte autoga, oli paras ettevõtmine. Noor valge naine liikumas ringi kalli videotehnikaga oleks olnud kohalikele kurikaeltele hea noos. Aga Kätlin sai ka seal hakkama, tuli kogu oma kraamiga tervelt tagasi ja meenutab eelkõige positiivset. "Viis kuud Lõuna-Aafrikas oli imeline aeg. Sain tutvuda kohalike hingeravitsejate ja igat sorti inimestega, karvaste ja sulelistega. Kaplinn on maagiline koht, inimesed ja juhtumised tekivad iseenesest. Olin nagu uus inimene, kui Norra tagasi tulin."

Kätlin kirjeldab oma töös, kuidas ta üritas kaameraga kitsas rahvast täis ruumis hingeraviseansse filmida. Kuidas ta ise ühe kohaliku hingeravitseja, valge sangoma Michaeli higistamistelgis alasti 20 minutit ühte anumasse rääkima pidi, millest kõigest ta vabaneda soovib. Kuidas ta pärast seda igasugu imerohtusid täis poti kohal seisma pidi, et suits jalgevahelt sisse pääseks ja keha puhastaks. Ja kui ta oli maha jahtunud, kuidas siis tema keha veel igasugu ürtidega kokku hõõruti, see pidi olema kaitseks kurjade vaimude vastu.

Kätlini uurimistöö ei ole akadeemilistes ringkondades just tavapärane. "Tahan akadeemilist maailma natuke selle ingliteema ja -jutuga hingest raputada. On tavaline keskenduda teemadele, mis on silmaga nähtavad ja käega katsutavad, aga sedasorti alternatiivsem ravitsemine ja suhe teispoolsusega, mida me silmaga ei näe, on üle terve maailma võimust võtmas ja väärt ka akadeemilisi uuringuid."

Aafrikast naasnuna tegeleb Kätlin nüüd magistritöö kirjutamise kõrval üha enam ka nõustamisega. Tegemist on omalaadse spirituaalse hingeraviga, vastava koolituse sai ta samast Kaplinna inglimajast, millest ta filmigi tegi. Nii Norras kui ka Eestis korraldab ta ingliõhtuid - grupimeditatsioone, kus teemaks suhted, raha vms. Ratsionaalselt mõtlevad inimesed peavad Kätlinit sellepärast pisut hulluks ja on nördinud, et miks ta oma tegevuse eest nii palju raha küsib (ingliõhtu rahvusraamatukogus maksab 200 krooni, nõustamine inglikaartidega pool tundi 600 krooni).Kätlin ise usub, et saab inimesi aidata. Inimesed, kellel sedalaadi kogemust vaja on, saavad neilt õhtutelt tagasi hingerahu ja tegutsemistahte. Heaoluriigis Norras ingliusk nii suurt huvi ei paku kui Eestis. "Seostan seda sellega, et kuna Eestis on ikka üsna tegu, et enesega hakkama saada, on eestlased ka natuke rohkem avatud alternatiivsetele variantidele."

Kätlini jaoks osutus Eestist äraminek pöördeliseks ja oli parim otsus, mis ta tol hetkel teha võis. Kui ta oleks siia edasi jäänud, oleks ta enda sõnul kindlasti miskitpidi ära surnud. "Ma tegin valiku oma turvasüsteemist välja astuda, alustada oma elu täiesti puhtalt lehelt."

Kätlin on maailmas ringi rännates märganud, et tema eestlaslik naiselikkus ja tugevus on aidanud tal toime tulla nii Norras kui ka Lõuna-Aafrikas. Põhjamaade naiste loomingulisus ja loovus on nende heaoluühiskonnas kaduma läinud, sest kõik on ette-taha ära tehtud. Lõuna-Aafrikal on Eestiga rohkem ühist. "Meie ajalood on üsna sarnased. Meil oli venelaste okupatsioon, neil apartheid ja rassiline diskrimineerimine," selgitab Kätlin. Inimesed on katki ja hingeliselt tasakaalust väljas mõlemas riigis. On küll naisi, kelles on nii tuld kui ka ettevõtlikkust, kuid suurem osa kannatab ikka veel apartheidi tagajärgede all. "Nad ei kipu eriti initsiatiivi võtma ja lepivad sellega, mis on. Või siis kaeblevad, et keegi ei muuda nende elu paremaks."

Kätlin usub, et Eestis võiks olla rohkem tolerantsust - mitte kõik uus ei ole paha. Olgu selleks siis neegrid või inglid. Eesti ja eestlased peaks aru saama, et see on muutuste loomulik käik ja me ei saa Eestit staatilisena klaasmulli sees hoida: muutused on loomulik ja hea nähe.

"Minu ülesanne on inimesi vaimsetest asjadest teavitada. Isegi kui kõik nendesse ei usu, tuleks natuke sallivamad olla ja lasta igaühel teha ja uskuda sellesse, mis talle sobib."

Fotod: Julia-Maria Linna, erakogu

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:24
Otsi:

Ava täpsem otsing