Hobi täidab kõhtu

Elo Odres 06. detsember 2006, 00:00

Lisaks eraviisilisele toidunautimisele on Eesti gurmaanid koondunud Tartu Gurmaanide Klubisse ja Maitsematkade Klubisse, mida ühendab eesmärk nautida head toitu. Tartu Gurmaanide Klubi õhtutel käimine on eksklusiivne hobi. Ja seda sugugi mitte ainult hinna poolest. Klubi perenaise Ivi Vaiksaare sõnul on juba toitude tooraine eriline: kvaliteetne ja kohale toodud just nimelt selle õhtu tarvis. "Meie klubiõhtutel käijad ei ole ainult toidugurmaanid. Nad tulevad nautima kogu õhtut: esinejaid, seltskonda, suhtlemist, veine, põnevat asukohta, kunsti ja muusikat," kirjeldab Vaiksaar.

Klubi alustas tegevust 1997. aastal. Ligi kümne aasta jooksul on toimunud 78 üritust. Kindlat plaani, kui tihti üritusi korraldatakse, Gurmaanide Klubil ei ole. Viimastel aastatel on toimunud keskmiselt kaks-kolm üritust aastas, ühel õhtul tuleb kokku 20-30 gurmaani. Üritus korraldatakse siis, kui on tõeliselt põneva taustaga tooraine või asukoht. "Näiteks, kui kuuleme, et kuskilt Eesti vetest on välja püütud mõni haruldane kala, hakkame asju ajama, et see kala endale saada ja selleteemaline õhtu korraldada," selgitab Vaiksaar. Niimoodi on söödud Võrtsjärvest püütud 20kilost valgeamuuri ja Pärnu lahest pärit pakslaupa.

Vahel ei ole ürituse ajendiks toit. Näiteks oli õhtu Haus Galeriis, kus olid väljas nelja-viie kunstniku maalid ja kohale kutsutud kokad valmistasid neist kunstiteostest inspireeritud toitu. Aastate jooksul on maitstud väga erinevaid eksootilisi toite: söödavaid lilli, laamat, karukäppasid, ilvest, valgepõsk-laglesid, jaanalindu, krokodilli, kängurut, mäkra - need on vaid mõned näited. Gurmaanide Klubi üks moto on olnud "Sööme seal, kus teie ei söö", selle tõestuseks on korraldatud näiteks suve alguse õhtusöök Paksu Margareeta katusel või õhtu Suure Tõllu peal, kus olid laual kõik kalad, mis selle ümber ujuvad, mitu üritust Tallinna Kunstihoones ja juveelide õhtu Jevgeni Kampuse ateljees.

Tartu Gurmaanide Klubi ei ole ettevõtmine, kus paar korraldajat organiseerivad kõik ära ning müüvad siis soovijatele pileteid. Suur osa õhtusöögist osavõtjatest on korraldamisega üht- või teistpidi seotud. Ka eelarve oleneb konkreetsest üritusest, vajaminev summa arvestatakse kokku, tegemist vajavad toimingud samuti, olenevalt võimalustest jaotuvad need siis osalejate vahel ära. Osalejad on nõus aitama nõu ja jõuga, sest nad ei tule klubisse mitte ainult õhtusöögile, vaid eksklusiivsele üritusele hindamatuid emotsioone saama.

"Gurmaanlus on elustiil, mitte ainult toit," kinnitab Vaiksaar. "Me naudime kõike - kunsti, moodi, seksi, loodust, toitu, veine, suhtlemist. Inimesed, kes meie õhtutel käivad, on kõik avatud uutele kogemustele, nad tahavad erinevaid asju proovida, elamusi saada. Oleme alati öelnud, et ega iga toit ei peagi maitsema, aga ära peaks selle ikka proovima." Et arendada seltskondlikku vestlust ja tekitada hubane atmosfäär, on vahel klubiõhtu korraldatud püstijalaüritusena. Vaiksaar selgitab selle esialgu ebamugavana näiva olukorra tagamaid: "Kui inimesed laudade taha maha istuvad, jäävad nad sinna terveks õhtuks. Tahame, et tekiks mõnus sumin, hubane atmosfäär. Samal eesmärgil anname õhtu käigus sõna ka osalejatele, et nad jagaksid proovitud toidu ja veinidega seoses tekkinud emotsioone." Kindlasti saab sõna klubi juhataja Margus Vaikre, kes räägib, mis kokkutulnuid õhtu jooksul ees ootab, tutvustab sööki, külalisi, esinejaid ja kohale tulnud firmasid.

Alati antakse sõna ka kokkadele, kes kirjeldavad täpsemalt, mis nad selle õhtu tarvis valmistanud on. Igaks klubiõhtuks on kohale kutsutud mitu kokka - üks neist valmistab pearoa, teised midagi muud põnevat, eelroa või desserdi. "Vahel on see eriline toit, mille pärast õhtu korraldame, küll väike ja kõik saavad vaid maitsta. Samas hoolitseme alati selle eest, et keegi tühja kõhuga ei jää. Siis on teised road jälle suuremad," selgitab Vaikre. "Teinekord jälle, näiteks sellesama valgeamuuri puhul, sai kõhu kõvasti täis peategelasest endast." Ivi Vaiksaar lisab, et ega keegi ei tule klubiõhtule kõva kõhutäie pärast: "Tullakse siiski maitsma ja nautima!"

Gurmaanide Klubil liikmete nimekirja ei ole. "Meil on ideeklubi, kõik, kes mõnel meie üritusel käinud on, on tegelikult klubi toetajaliikmed," ütleb Margus Vaikre. Igale õhtule kutsutakse varem käinuid uuesti ja ka uusi huvitatuid. Kellelgi kohustust minna ei ole, samas võib iga soovija klubiga ühendust võtta ja õhtust osa saada.

Viis aastat tagasi kutsus kokk Sven Azojan ellu Maitsematkade klubi. Klubis kohtuvad korra kuus 25-30 head toitu armastavat inimest Tallinnast ja Tartust, et üheskoos valmistada maitsev õhtusöök, mis hiljem meeldivas seltskonnas ära süüa. Enamasti on teemaks mõne põneva maa köök. Suuremate pühade eel, nagu jõulud või lihavõtted, valmistatakse selleteemalisi toite. On olnud ka temaatilisi üritusi, näiteks Vana-Kreeka või 17. sajandi õhtud, siis tullakse kostüümides ja valmistatakse-süüakse vastavaid toite. Menüü ja tooraine eest hoolitseb Sven Azojan ise. Kohale on kutsutud ka firmad, kes oma toodangut tutvustavad ja kelle pakutav kaup ürituse osaleja jaoks veidi soodsamaks teeb. Ühe klubiõhtu maksumuse kohta külalisele ütleb Azojan, et mitmesajast kroonist küll rääkida ei saa - hind jääb sellest allapoole.

Küsimuse peale, kas õhtu lõpuks osalejad-kokad ka kõhud täis saavad, vastab ta naljatades, et see ju asja mõte ongi: "Inimesed tulevad otse töölt, neid ei saa ju tühja kõhuga jätta!" Klubil kuumaksu ei ole, aga klubiliikmete nimekiri on küll. Tallinna klubis on praegu 62 ja Tartus 21 liiget. Esimesed kohtuvad Pai Pagari kohvikus ja teised päevakeskuses Tähtvere. Iga aasta lõpeb klubi jaoks ühise gurmeereisiga, läbi on käidud ja kohalikud toidud ära proovitud juba Ungaris, Lõuna-Prantsusmaal, Põhja-Hispaanias ja viimati võeti ette Kreeka-reis.

Faasanimaks, suitsupeekon, porgand ja šalottsibul kuumutati võis, lisati kanapuljong ja keedeti köögiviljad pehmeks. Püreestati, pandi uuesti tulele ja lisati rõõsa koorega lahtiklopitud munakollane, kuumutati kergelt ning maitsestati soola ja valge pipraga. Supp maitsestati kuiva šerri ja jahvatatud muskaadiga. Lisandiks valmistati mikseris täidis praetud faasanisüdametest, pärlsibulatest, toorjuustust ja majoneesist, mis asetati lehttaignast lõigatud kettakestele, määriti munaga ja küpsetati 220kraadises ahjus viis minutit.

Hanemaksapasteet keedeti rõõsas koores ja püreestati mikseriga, lisati eelnevalt suhkruga segatud munakollased ja asetati saadud segu vormidesse, aurutati 85kraadises ahjus 20 minutit ja hoiti ööpäev külmikus.

Enne serveerimist puistati brüleekreemile karamellistatud suhkrut.

Serveeriti pähklijäätisepallikese ja melissilehega.

Meresoola, tilli ja suhkruga õrnsoolatud lõhe viilutati, tartariks tükeldati külmsuitsulõhe, mugulsibul, murulauk, till, kapparid, muna, maitseained, lisati créme fra?che, sidrunimahl. Lõhest ja tartarist tehti timbaal. Kartulid hakiti, marineeriti ja maitsestati. Homaar keedeti valge veini ja juurviljadega, munarebu ja leemega küpsetati bavarois. Kaste valmistati trühvlitest, trühvliõlist, oliiviõlist, taimeõlist, valgest balsamico'st, Champagne'i veiniäädikast, Dijoni sinepist, kanamunadest ja maitseainetest.

Maitsematkade klubi on koht, kus saavad kokku toredad inimesed, uued maitsed, gurmeesöögid ja -joogid ning kus pakutakse mõnusat klubilist tegevust igaühele, olenemata vanusest või soost. Olen sealt leidnud palju uusi tuttavaid, eeskätt õhtu eestvedajad Sven Azojani ja Marianne Tori. Aastate jooksul olen saanud proovida-valmistada mitmesuguseid sööke ja jooke, kuulanud põnevaid külalisi ja tutvunud uudistoodetega. Samas on need üritused mõnus õhtusisustaja, kuhu lihtsalt kokku tulla ja end hästi tunda. Meeldiv on sama seltskonnaga korra aastas ka kuskil kaugemal gurmeereisil käia.

Kõige meeldejäävam oligi sel aastal klubi gurmeereis Kreekasse ja seal toimunud Kreeka õhtu.

Gurmaanide Klubi kokkusaamistel käimine sai alguse sellest, et ükskord Margus Vaikre helistas ja palus mind osa võtma üritusest nimega "Erootika". Ta palus mul kaunistada ürituse toimumispaik fotodega minu näituselt "Soul&Body" - idee oli vahva ja sai teostatud!

Mäletan, et tookord pakuti lehma udarat ning pullimune, mis oli meie jaoks natuke ootamatu. Kuid kuna oleme mehega väga avatud uutele elamustele, oli ka väga põnev.

Gurmaanide Klubi on ainulaadne, kuna rändab kohast kohta, see on väga positiivne, sest niiviisi saab tutvuda huvitavate restoranidega (ja mitte ainult uutega), kuhu võib-olla muidu ei satukski. Vahel on gurmaanide õhtuid veedetud ka kunstihoones ning huvitavate inimeste kodudes, näiteks Jüri Kuuskemaa ja Jevgeni Kampuse juures olid väga põnevad õhtud.

Mulle meeldib ka see, et inimesed enamasti seisavad, ei ole kindlate laudade taga istumist - omaette istumine muudab eestlased väga kinniseks -, mistõttu tekib mõnus atmosfäär, inimesed liiguvad, vaatavad kokkade väljapanekuid ning hakkavad suhtlema. Hea on ka see, et külalisi pole liiga palju, vaid täpselt parasjagu. Ja veel meeldib mulle, et Gurmaanide Klubi üritustele saan ma ennast ilusasti riidesse panna - see on nagu üks väike suur pidu.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:24
Otsi:

Ava täpsem otsing