Üksinda linnas

Heidi Vihma 06. detsember 2006, 00:00

Kord ei saanud abikaasa, kellega pidime õhtul kontserdile minema, äkiliste tööasjade pärast enne kontserti sööma tulla, aga andis sellest teada alles viimasel hetkel. Olin juba linnas ja pidin selle tunni üksida meeldivaks tegema, aga seekord polnud kauplusi mööda käia millegipärast isu. Pealgi tahtsin enne kontserti natuke puhata ja süüa. Eks ole tuttav olukord, ikka tuleb ette.

Proovisin leida üles need kohad, kus ka üksinda oleks hea olla. Et kontserdisaalist mitte kaugele minna, piirdusin Tallinna vanalinnaga. Kohti on seal palju, aga õiget polnud lihtne leida. Lagedas kohas tundus üksiolek eriti üksik. Pimedas kohas ei näinud teisi inimesi ega saanud lehte lugeda. Kandilisel toolil ei saanud end lõdvaks lasta. Päris restorani jaoks oli aega liiga vähe. Paha siga, mitu viga, üksinda pole lihtne toime tulla. Lõpuks valisin välja Lounge Kaheksa - väljast peaaegu märkamatu koha Sõpruse kino majas.

Kaheksas on suured ja mõnusad diivanid ja see on üleni sopiline - eri tasapinnad ja sirmi moodi kerged vaheseinad liigendavad ruumi parajalt ära. Sisekujundus on omajagu eklektiline - stalinistlikud sambad, (tehis)palmid ja kulunud, kuid väga mugav mööbel. Ometi on kõige selle keskel parem olla, kui nii mõneski kiidetud trendikohas. Noa ja kahvliga sööjatele on korralikud lauad, kergema eine või jookide mekkimiseks diivaninurgad. Diivanid on tõelised vana kooli omad: suured, nahksed ja väga mugavad. Ka on siin tublid kokteilisegajad, kes lisaks menüüs olevatele on kliendi soovi peale nõus enamasti ka muid retsepte proovima.

Lounge Kaheksa toitudest on meelde jäänud mitu toredat suppi. Loomulikult on siin tom kha gai, vürtsikas Tai kookose-kanasupp, mille järgi juba tükk aega Tallinna söögikohtade trendikust saab mõõta: "Seal on Tallinna parim tom kha gai" on suurim kiitus, mida asjatundjad ühe ajaga kaasas käiva koha kohta öelda võivad. Aga veel on nädalapakkumised ja mitu head suurt salatit, üldrahvalikuks saanud Aasia köögi lemmikud ja natuke Vahemerd. Ehk igale midagi - nii lahja liini ajajatele kui ka päris näljastele. Ja hinnad on vähemalt südalinna mõõdupuu järgi leebed.

Varjamatult on Lounge Kaheksa üks minu lemmikutest, seepärast jätkan kiitmist. Magustoidunimekiri on lühike, ent sisukas: üle linna kuulus laimikook, moodsas menüüs kohustuslik juustukook ja haruldase eksikülalisena Keiserschmarrn - Austria kook või magustoit, mida süüakse hapukoore ja moosiga. Muusika on mahe, enamasti džässilik, aga mitte ainult. On ajalehti ja ajakirju, kuigi sama päeva lehed on enamasti kellegi käes või muidu kadunud.

Teine tore koht Tallinna südalinnas, kus üksiolek probleeme ei tekita, on tõeline naistekas - keldrikohvik-vinoteek Kolme Näoga Mees. Diivanid, padjad, kardinad, baroksete mustritega tekstiilid, kamin ja küünlad-küünlad-küünlad. Mahe muusika, aeg-ajalt natuke liigagi magus, aga vähemalt mitte liiga kõvasti. Mõnikord tinistab kitarriga poiss leebeid viise, aga seda juhtub vist harva. Talvisel ajal tehakse Kolme Näoga Mees lahti alles kell viis, nii et ehtne õhtukohvik. Siinse menüü au ja hiilgus on nende Pavlova kook, mida ma ei väsi kiitmast: beseepõhi, vahukoor ja puuviljad. Selle koogi olla üks Austraalia või Uus-Meremaa kokk Venemaa kuulsa baleriini Anna Pavlova auks välja mõtelnud. Minu teada vaidlevad Austraalia ja Uus-Meremaa siiani, kumb selle kuulsa koogi päritolumaa on. Besee ja puuviljad on lahjad küll ning vahukoort võib ju natuke järele jätta ...

Muus osas on siinne menüü ehtsalt kohvikulik, põhirõhk on saial-koogil ning salatites püsib ikka veel Hiina kapsas, nii et väga värsket ja kerget õhtusööki siit ei tasu otsida. Seevastu leiab koogi kõrvale pinau - viinamarjamahlast ja brändist segatud magusa joogi, mida mujalt enamasti ei saa. Ja kuna Kolme Näoga Mees on kohvik-vinoteek, on veinivalik keskmisest kohvikust natuke suurem ja natuke parem. Oma nime on see koht saanud maja valvava iidse kolme näoga kaitsevaimu järgi, kelle üks nägu vaatab põhja, teine läände ja kolmas itta. Niimoodi hoiab mees pilku kõigel korraga peal ning kaitseb maja ja maja külalisi kurja eest. Nii et igati turvaline koht, ainult tasub meeles pidada, et mobiiliside keldris on nõrk või puudub hoopis.

Kolmas ilma üksinduseta üksiolekukoht võiks olla Déj? vu või Spirit. Mõlemal on oma plussid ja miinused: Déj? vu on heas kohas, ei pea kuhugi kaugemale minema, aga sealne ruum on üksiolija jaoks justkui liiga lage. On küll mõnusad nurgakohad, aga need on suuremale seltskonnale. Ja siis on ka väikesed lauad diivanite juures, aga kõik igavalt ühes reas. Ometi olen just Déj? vu's kohanud erakordselt vahvaid teenindajaid, kes oskavad soovitada nii kokteili kui ka suppi ja teha oma roogadele sellist reklaami, et vaevu liigsöömist ohjeldada suutsin. Lisaks ulatub siinne teevalik rohkem kui kolmekümne sordini ja linna parim tom kha gai olevat teadjate andmetel just siin, mitte Lounge Kaheksas.

Spiriti trumbiks on kohvid ja koogid, tegelikult kogu menüü pluss märksa hubasem sisekujundus kui Déj? vu's, aga see asub käiguteedest eemal ja Mere puiestee ei kuulu minu lemmikjalutusradade hulka. Nii et kui Lounge Kaheksa oleks täis ja Kolme Näoga Mehe menüü ei rahuldaks, läheks ikkagi Déj? Vu'sse aega parajaks tegema. Aga Spirit vääriks lausa omaette külastust.

Mida ma siis otsisin? Valguse ja varju piiripeal olevat sopilist kohta, kus saaks n-ö päris süüa, aga niisugust kergemat; mille muusika oleks mulle meelepärane ja mitte liiga vali; kus oleks ajalehti ja ajakirju ning kus ei oleks liiga palju inimesi, aga mis poleks ka kõledalt tühi. Kus kaaslase puudumist kompenseeriksid mõnusad teenindajad, kes peale viimise-toomise ka rääkida oskaksid, ning et menüüs oleks midagi niisugust, mis tähelepanu köidaks ja sellele kohale ainuomane oleks. Olen ju üksi, kogu mu tähelepanu on söögil ja joogil.

Fotod: Meeli Küttim

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:24
Otsi:

Ava täpsem otsing