Eestlastel täna liiga hea elu

Priit Alamäe 07. detsember 2006, 00:00

Uusasumite piiramisrõngas Tallinn, tänavatel sõidavad luksusautod, ostukeskused kui kultuuritemplid, rahvasaadikute kulutšekkide valimatu hüvitamine - elu on liiga hea ja mugav. Tundub, et Eesti on jõudnud mugavustsooni.

Mugavustsoon on soe koht, kuhu sattunu tunnetab, et ta on kõva töö ära teinud ja tal läheb piisavalt hästi. Pingutada ja riske võtta rohkem eriti ei tahaks, küll aga võiks tulud igal aastal kasvada. Selle alternatiiv on väljakutsetsoon, kus tunnetatakse järjest suuremat ootust ning pidevalt tuleb ennast ületada, et õigustada enda olemasolu ja parandada elukvaliteeti. Maailma kõige hinnatumas konsultatsioonifirmas McKinsey on firmakultuuris üks kindel põhimõte - sa tuled alt sisse ja liigud üles või liigud välja tagasi. Up or out!

Mugavustsoonis olijate areng peatub ning ühel hetkel muutub paigalolek stagnatsiooniks. Me elame globaliseeruvas maailmas ning võib kindel olla, et alati leidub konkurent, olgu see firma või riik, kes on väljakutsetsoonis. Ega prantslased ilmaasjata protesteeri globaliseerumise vastu - nad ei ole oma 35tunnise töönädala ning kõrgete palkadega maailmas enam konkurentsivõimelised ja nende töö võtavad ära näljased Aasia tiigrid.

Eestis on mugavustsoon laienenud nii riigile, ettevõtetele kui ka inimestele. Meil on väheks jäänud näljasust ja otsustamisjulgust, millel rajaneb meie praegune riik. Vaadakem USAd, mis sisuliselt on kannibalistlik ühiskond: seal pole võimalik langeda mugavustsooni, sest sa pead end kogu aeg tõestama. Ja just sellepärast ongi USA veel maailma kõige võimsam majandus. Ütlen "veel", sest näljasust ja enese tõestamise vajadust on Hiinas ja Indias veel rohkem.

Meie mugavustsooni iseloomustab inimeste suhtumine töösse ja palka. Inimesed on reeglina vägagi rahul oma tööpanusega, kuid leiavad samas, et palk peab kasvama. Tahaks ju samamoodi elada nagu korteribroneeringutega ootamatult rikastunud sõber. Kuskil on loogikaviga. Kas meil on tekkimas uus vanasõna - "Enne palk, siis töö"?

Eestis on paraku vähe asju, mis on maailmas unikaalsed või esirinnas. Palju räägitakse Skype'ist, aga Skype ei ole Eesti firma. Samamoodi nagu Nokia ei ole Hiina või India firma, kuigi suur osa Nokia telefonidest toodetakse seal. Tegelikult meil pole mingit põhjust oma nabale liigset tähelepanu pöörata.

Nii riik kui ettevõtted ise saaks teha mõndagi, et head ideed käiku läheks. Eesti on praegu paraku teenusemajandus ja meie miljoni dollari küsimus on see, kuidas rahvusvahelises konkurentsis oma tõusvate palkadega ellu jääda. Innovatsioon on kindlasti üks osa vastusest. Kui räägime teenuseettevõtete rahvusvahelisest konkurentsivõimest, siis esmalt on vaja koolitada inimesi. Samas läheb Eestis erisoodustuse alla tasemeõppe, nt bakalauruse- ja magistriõpe, kinnimaksmine. Tarkvaraettevõtted on nõus tegema ülikoolidega koostööd, et n-ö ajusid kapitaliseerida. Selleks peab aga olema toetus, otsene või kaudne, maksusoodustuse näol.

Mulle meenub hea tuttava Teet Jagomägi mõte, et riik võiks siinsetelt IT-ettevõtetelt ühe-kahe aasta jooksul tellimise ära lõpetada, küll siis tekiks stiimul minna Eestist väljapoole jõudu katsuma. See on ehk liialdus, kuid reaalne oleks teha nt seadus, mille kohaselt riigitellimuste osa ettevõtte käibest ei tohi ületada 50%. Vastasel juhul tuleks maksta 25% käibemaksu 18% asemel - see raha kogutaks Arengufondi.

Arengufondi käivitamine oleks üks hoob. Innovatsioon sünnib väga tihti nö garaažis - mul on idee ja teotahe, aga raha pole. Pank siin ei aita ja riskikapitalistid ei usalda enne, kui mingid tulemused on juba olemas. Siin peaks mängu tulema Eesti kui teadusmahukat tootmist propageeriva riigi abi. Meil on institutsioon nimega Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, mille nimi justkui viitaks täpselt sellisele tegevusele.

Kahjuks on reaalsus teistsugune - EASi praegune praktika tähendab seda, et riik toetab küll tootearendusprojekte, kuid raha makstakse välja siis, kui on asi valmis tehtud. Sisuliselt võttes saabub igakuiselt kulutusi tegevale alustavale ettevõttele raha siis, kui seda enam nii väga vaja pole ja selle võiks kasumisse kirjutada.

Eesti riigi valitud turvalisema tee, kus on küll hea ja riskivaba toimetada, aga ettevõtlus kahjuks ei arene seejuures piisava kiirusega.

Loodava Arengufondi mõtteks on rahastada hea idee elluviimist ja seda algusest peale, võttes oma kanda ka osa riskidest. Loogiline oleks EASi ja Arengufondi vahelise koostöö ning paralleelsete protsesside käivitumine. Kui EAS otsustab, et asi hea ja võtab selle menetleda, siis Arengufond võiks koheselt asuda ka projekti rahastama, võttes EASilt riski ära. Kui projekt saab valmis, saab Arengufond oma raha tagasi EAS käest. Meie sektoris on 6-9 kuuga idee väga tihti surnud või idee autor sunnitud sellest loobuma, et oma perele leib lauale tuua mingi muu tööga. Innovatsiooni toetamine ei saa olla bürokraatlik kadalipp riigis, mille motoks on teadusmahukas tootmine.

Meie riigi üks suurimaid probleeme ongi see, et ei taheta võtta riske - see tunnus iseloomustab tavaliselt heaoluriike, kus kõige suuremateks väärtuseks on stabiilsus ning riskide maandamine. Kui ma midagi ei tee, ei saa mulle ka midagi ette heita. Väga raske on ette kujutada riskivaba innovatsiooni - need kaks mõistet lihtsalt ei käi kokku.

Eesti - heade ideede surnuaed! Ei kõla kuigi hästi, või mis?

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    06. December 2011, 19:34
    Otsi:

    Ava täpsem otsing