Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eestlane olla on uhke ja hää!
Pealkirja klišee omandab hoopis uue ja sügavama tähenduse, kui vaadata kaaskodanikega kinosaalis ära ameeriklaste Jim ja Maureen Tusty dokumentaalfilm "Laulev revolutsioon".
Välismaalase pilk portreteerib Eestit ja eestlasi kui rahvust, mis saavutas eelmise sajandi lõpus iseseisvuse. Kui enamasti kujunevad revolutsioonid ohvrirohketeks ja veristeks, siis eestlased suutsid külma närvi ja lauluga end olulistel hetkedel ühendada ning aastakümneid igatsetud iseseisvuse tagasi võita.
Dokumentaalkaadritega pikitud intervjuud jõuavad ajas tagasi eelmise sajandi algusse ning liiguvad läbi aastate 1991. aastal Eesti taasiseseisvumisega tipnenud sündmusteni.
Mõneti võib Tustyde "Laulva revolutsiooni" ja Ilmar Raagi dokumentaalfiktsiooni "August 1991" vahele paralleele tõmmata. Mõlemad maalivad kangelaseks Eesti rahva ja näitavad, et taasiseseisvumiseni ei viinud konkreetselt ühe inimese teod, vaid eestimaalased, kes olulistel hetkedel ühiseid eesmärke täitsid. Küll näitavad Tustyd rahvust tervikuna, Raag läks üksikinimesele lähemale ning rääkis tollastest sündmustest telekollektiivi kaudu.
Kui igapäevaselt kasutades sõnapaar "Eesti Vabariik" tugevaid emotsioone ei tekita, siis pärast "Laulva revolutsiooni" linastumist mõtlen selle mõjul korduvalt, mis oleks juhtunud, kui kõik ei oleks läinud nii, nagu läks.
Sageli peetakse keskmist eestlast pigem jahedaks introverdiks kui emotsionaalseks.
See film näitab ka meie teist poolt - ühtekuuluvustundega rahvast, mis on väikesele kogukonnale eriti oluline.
"Laulev revolutsioon" ei ole kodukinofilm, sest taustamuusika ja ekraanil toimuv on eestlastele tugevalt isiklik ja ühendav kogemus ning sellest saab parima elamuse just kinos, teiste rahvuskaaslaste kõrval ekraani jälgides. Mitte-eestlastele eeskujuks valmistatud film on oluline ka meile endile, meenutamaks neid olulisi päevi ning hetki 15 aastat tagasi. Seda enam, et noorem põlvkond taasiseseisvumist eriti detailselt mäletada ei pruugigi.
PÖFFi avamisel aplodeeris publik filmi meeskonnale uhkustundega ning tänuga püsti seistes. Peagi peaks saama "Laulvat revolutsiooni" ka Eesti kinodes näha.