Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Aastad 1980-1990: läbi mineviku tulevikku

Siim Sultson 11. detsember 2006, 00:00

Uue kümnendi koidikul oli Nõukogude Liidust saamas aina õõnsamana kõmisev tühi kest, mille varing oli vaid aja küsimus.

Maailmas leviv postmodernism heitis modernismile muu hulgas ette isikupäratust, ümbritseva ja kohalike olude eiramist ning inimese enesele allutamist.

Traditsioone, kohalikke olusid ja materjale ning inimmõõdet väärtustav uus kultuurikäsitus lubas korraga kõike sõltumata ajast, hiljem ka ruumist. Senine kindlasuunaline progress ja hierarhia asendusid kõikelubatavuse ning näilisuse simulatsiooniga. Modernismi asemele ilmus postmodernism.

Kui maailmas kehastas postmodernism inimese isikupära vastandumist tehnitsistlikule isikupäratusele, siis Eestis väikerahva rahvusromantilist vastupanu lämmatavale võõrvõimule.

Senisele ülimõõtmele ja ajaloo suhtes üleolevale vastandus inimmõõtmeline ja ajalooga suhestuda püüdev.

Juba 1970ndatel hakkasid toonased noored arhitektid Vilen Künnapu, Jaan Ollik, Toomas Rein, Jüri Okas, Ain Padrik jt vastanduma teadlikult ametlikule modernismile. Vastu oldi ka 1960ndatel levinud soomelikule nn karniisarhitektuurile. Aseainena pakkus Tallinna koolkond alguses rahvusvahelist moodsat arhitektuuriklassikat. 1980. aastate eelõhtul tõusis aina enam huviorbiiti sisseimbuva postmodernismi mõjul arhitektuuripärand. Üsna järjepidev oli purjespordikeskuse kavandajate grupist eemaldatud Leonhard Lapin.

Kui Lapin tegeles paljuski Prantsuse ja Vene 1920. aastate modernismiga, siis teiste noorte jaoks pakkus aina enam huvi kohalik pärand - peamiselt sajandivahetusest kuni nõukogude okupatsioonini. Üksiti tilkus sisse ka modernismi raames põlu alla langenud kohalikku stalinismi (kunstiajaloolase Leo Gensi populariseeringud).

Kohaliku arhitektuuripärandi vaimustuses otsisid noored arhitektid üles veel elus olevad iseseisvusaegsed arhitektid - Edgar Johan Kuusiku, August Volbergi, Erika Nõva jt. Selline vanade klassikute austamise trend jätkus veel 1990. aastatelgi.

Veel 1970. aastate lõpus kavandas Jaan Ollik Eesti arhitektuuri sümboolse postmodernismi avalöögina Värska vesimudaravila (1976-79, hävinud). Hoone lähtekehandiks sai 20. sajandi alguse puitmaja, mis korrastati ja mida täiendati teisel korrusel lustaka poolkaarakna ning esimesel korrusel postmodernistliku dekoratsioonina ette veetud valeseinaga.

Palju poleemikat tekitas vanalinna Väike-Karja tänaval Künnapu kavandatud lillepood (1979-83). Vanade majade vahele surutud iseenesest modernistliku hoonetahukat katab eest irdne ajalooliste võtetega kaunistatud valefassaad. Ühelt poolt järjekordne modernistlik irvitus vana üle püüab tegelikult just selle valefassaadi kaudu ümbritsevaga sulanduda.

Postmodernistlik vana hoonestu või iseseisvumise katkemisel pooleli jäänud linnaruumiga suhestumine väljendas ka igatsust oma riigi järele. Sellele lisandus vastupanu senisele iseenesest tasakaalustatult ansamblilisele, kuid minevikupärandi suhtes tervikuna ignorantsele arhitektuurile.

Avo-Himm Looveere kavandatud Gonsiori 33 nurgamaja (1984-90) "eestiaegsena" mõjuv dominantne nurga ümarvorm viitab kaude 1930. aastate Pärnu maantee funktsionalistlikele nurgamajadele. Samas laadis valmis ka Mia Masso projekteeritud Eesti Merelaevanduse maja Narva mnt 31 (1977-87), milles avalduvad neofunktsionalistlikud vormid loovad eestlaste jaoks kohati rahvusmärgilisena kesklinna sissejuhatuse.

Vahest postmodernistlikem simuleerimise näidis on Tallinna vanalinna Aia tänavale Kalle Rõõmuse loodud elamuvalitsuse töökodade ja spordirajatiste kompleks. Soolalao poolt vaadatuna mõjub see Väikese-Rannavärava bastionina. Samas loob Aia tänavale avanev käänulise hoovi ajalooga mängiv värvirõõmus arhitektuur vannalinna hõngu. Tulemusena sulandub uus vanasse keskkonda märkamatult.

Inertsist jätkus 1970. aastate vaimus kolhoosiehitus.

Kümnendi algul kavandas Lapin Viimsi näidiskalurikolhoosi 1970. aastate keskuse siseõuele punastest tellistest arhitektoonide kompositsiooni "Punane Pompeij". Tegemist oli 1920. aastate Vene konstruktivismi vaimus ruumigeomeetriliste väikevormidega. Maja arhitektuurilised täiendid mõjuvad ka avalike skulptuuridena (nt ka Pärnu "Kuldse kodu" arhitektoonid).

Samas katkes 1980. aastate lõpul pompöösselt alanud uue Viimsi näidiskalurikolhoosi keskuse ehitamine 1990. aastal ja seisab laguneva tondilossina tänini.

Ignar Fjuki iseseisvusaegsele Aravete koolimajale tehtud juurdeehitis (1980-91) evib endas Itaalia sõdadevahelist Giorgio de Chirico metafüüsilise maali mõjudega Mussolini-aegset arhitektuuri. Kohati kõledana mõjuvad ajatud klassikalised, kuid dekoorivabad vormid haakuvad ootamatult sujuvalt 1930ndate funktsionalistliku majaga.

Sarnane inimese kaduvust aja igavikulisuse taustal toonitav võttestik avaldub ka Künnapu fašismiohvrite monumendi (1984) juures Tallinnas Metsakalmistul. Paljuski punavõimu meeleheaks tehtud monumendis näitab postmodernistlik katkenud klassikaliste dekoorivõtete pillerkaar materiaalse lagunemist ja kaduvust.

Künnapu ja Padriku koostöös valminud Tallinna 2. Keskkooli (Tallinna Reaalkooli) juurdeehituse võistlustöö realiseerimata kavand Estonia puiestee veerde kätkeb oma vormivallatustes kohati ameerikalikku postmodernismi käsitust. Juurdeehituse maketi põhjal pidi hoone olema kontaktis vana koolimaja ja ümbritseva vanema linnaruumiga (Eesti Panga kvartal, keskraamatukogu, kohtuhoone). Lisaks vormisid arhitektid Puhkide villa karüatiidile üle puiestee vastuseks koolimaja nurga karniisi kandva atlandi.

Raine Karbi üheaegselt kerkinud poliitharidusmaja (nüüd Sakala Keskus, 1980-89) ja Kreutzwaldi nim Riiklik Raamatukogu (Rahvusraamatukogu, 1982-92) mõjutasid kesklinna oluliselt. Kui esimene püüdis suhestuda vana Kultuurikeskusega, siis teine eirab ümbrust.

Kümnendi keskel ilmutas ennast modernismi taaselustav neomodernism, mis erinevalt allikast püüdis samuti keskkonnaga suhestuda (elamud Mustamäe tee 253-257, Emil Urbel, Erkki Valdre, 1987-91).

Tulevast kümnendit kuulutas uudisena samuti keskkonda austav ekspressiivne tehnitsism, mis aina kasinamate majandusolude sunnil oli küll pigem projektides, kuid vaimselt rikastav.

Leian, et kümnendi arhitektuuri rubriik on vajalik ja laiale lugejaskonnale hariv. Samuti pakub see lugejatele pidepunkte meie arhitektuuriarengutes orienteerumiseks.

Arvestades Äripäeva ajakirjanduslikku joont ja lugejaskonda, peabki see olema lühike ja haarav. Tulemuseks on hästiloetav seeriakirjatükk.

Samas ei sobiks see sellisel kujul kuidagi erialakirjandusse. Erialakirjandus nõuaks ka veel plaanide äratoomist ja nende analüüsi, mis annaks tänapäevasele korteri või maja omandajale ettekujutuse, kuidas varem maju ja kortereid tehti.

Teisest küljest on arusaadav, et ajakirjanduslikus ruuminappuses oleks see liiast.

Midagi halba ette heita ei oskakski. Üldmulje rubriigist on soodne, pean seda vajalikuks.

Fotod: Eesti Arhitektuurimuuseum

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:25
Otsi:

Ava täpsem otsing